Olete ehk mõnikord tundnud, et ajad ning asjad võivad muutuda drastiliselt? Me tavaliselt ei tajugi neid muutusi enne, kui mõtetes kerkib esile teatud kindel mälestus või emotsioon, mis aitab meil märgata erinevusi tolle hetke ning käesoleva reaalsuse vahel.
Täna avastasin ma eneselegi üllatusena, kuidas olen paarist inimesest väga lahku kasvanud. Ausalt öeldes tuli see mulle pisikese šokina. Mitte küll fakt, et meie teed on lihtsalt eri radu pidi kulgema hakanud, vaid see, kuidas olin ma nad ära unustanud. Üritasin mõtteis ja mälestuses sobrades üles leida hetke, millest meie suhete nö allakäik alguse sai. Pikemalt juureldes jõudsin selgusele, et kindlat pidepunkti või pöördelist momenti vist polegi olnud. Nagu kuivama jäetud lill, ei närbu ka inimsuhted üleöö, vaid piinlevad eeterlikus agoonias, taipamata... või tegelikult tahtmata endale aru anda, et varsti on aeg lahkuda. Vaikselt ning jõuetult loodavad nad päästvale välismõjule, mida kahjuks (või õnneks - kui olla naturalist) ei tule.
Selle mõtte juures avastasingi end äkitsi päris uuest maailmast - reaalsusest, kus olid uued teod ja näod. Heitnud kõrvale unenäoliselt kirkad ning magusad mälestused (tõesti, me kipume mäletama asju helgematena, kui nad tegelikult olid), tundsin end kurvana. Uskumatu, kuidas olen tähelepanuta jätnud inimesed, kellega olin koos kasvanud, kes olid olnud mulle lähedased sõbrad. Ma justkui oleksin pühkinud nad koos ülejäänud tühjatähjaga kaugele toanurka ootama, mil mul oleks aega nendega tegeleda. Nähtavasti on see aeg ammu otsas. Raske oli lahti lasta meenutusest, mis hakkasid järjest ajukäärude vahelt kooruma.
Aga võib-olla ei peakski ma taga nutma neid "häid aegu", ehk olidki suhted end ammendanud ning vägisi neid jätkates oleks keegi palju rohkem haiget saanud. Kui edasi filosofeerida... ehk oli nende suhte lõppemine isegi kasulik, äkki oli me omavaheline läbisaamine muutunud heast laagerdunud veinist mulksuvalt käärivaks äädikaks, mis mürgitas ning takistas kummagi osapoole edasipürgimist. Nagu ka paljude muude ideede puhul, püüan ma ka nüüd rakendada oma niivõrd kuivõrd budistliku mõtet - tuli see, mis tulema pidi.
Elu on siiski progress, hoolimata sellest, et mina kui konservatiivne ning mitteevolutsioneeruv indiviid suuri muudatusi ei salli.
Ps. Surudes ühte blogi-jurakasse nii filosofeerimise kui niisama tühja juttu, tahaks mainida, et väljas on imeline sügis - minu lemmikaastaaeg!
Pps. Kas peaaegu-aga-siiki-mitte-pähe-kukkunud kastanimuna võib õnne tuua? :D
Täna avastasin ma eneselegi üllatusena, kuidas olen paarist inimesest väga lahku kasvanud. Ausalt öeldes tuli see mulle pisikese šokina. Mitte küll fakt, et meie teed on lihtsalt eri radu pidi kulgema hakanud, vaid see, kuidas olin ma nad ära unustanud. Üritasin mõtteis ja mälestuses sobrades üles leida hetke, millest meie suhete nö allakäik alguse sai. Pikemalt juureldes jõudsin selgusele, et kindlat pidepunkti või pöördelist momenti vist polegi olnud. Nagu kuivama jäetud lill, ei närbu ka inimsuhted üleöö, vaid piinlevad eeterlikus agoonias, taipamata... või tegelikult tahtmata endale aru anda, et varsti on aeg lahkuda. Vaikselt ning jõuetult loodavad nad päästvale välismõjule, mida kahjuks (või õnneks - kui olla naturalist) ei tule.
Selle mõtte juures avastasingi end äkitsi päris uuest maailmast - reaalsusest, kus olid uued teod ja näod. Heitnud kõrvale unenäoliselt kirkad ning magusad mälestused (tõesti, me kipume mäletama asju helgematena, kui nad tegelikult olid), tundsin end kurvana. Uskumatu, kuidas olen tähelepanuta jätnud inimesed, kellega olin koos kasvanud, kes olid olnud mulle lähedased sõbrad. Ma justkui oleksin pühkinud nad koos ülejäänud tühjatähjaga kaugele toanurka ootama, mil mul oleks aega nendega tegeleda. Nähtavasti on see aeg ammu otsas. Raske oli lahti lasta meenutusest, mis hakkasid järjest ajukäärude vahelt kooruma.
Aga võib-olla ei peakski ma taga nutma neid "häid aegu", ehk olidki suhted end ammendanud ning vägisi neid jätkates oleks keegi palju rohkem haiget saanud. Kui edasi filosofeerida... ehk oli nende suhte lõppemine isegi kasulik, äkki oli me omavaheline läbisaamine muutunud heast laagerdunud veinist mulksuvalt käärivaks äädikaks, mis mürgitas ning takistas kummagi osapoole edasipürgimist. Nagu ka paljude muude ideede puhul, püüan ma ka nüüd rakendada oma niivõrd kuivõrd budistliku mõtet - tuli see, mis tulema pidi.
Elu on siiski progress, hoolimata sellest, et mina kui konservatiivne ning mitteevolutsioneeruv indiviid suuri muudatusi ei salli.
Ps. Surudes ühte blogi-jurakasse nii filosofeerimise kui niisama tühja juttu, tahaks mainida, et väljas on imeline sügis - minu lemmikaastaaeg!
Pps. Kas peaaegu-aga-siiki-mitte-pähe-kukkunud kastanimuna võib õnne tuua? :D
"... you stole my future and wrecked my past..."
Recoil - "Grain" vs NIN - "Closer"
(damn freaky options, I'd say.)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar