Böö.

Kas usaldada oma südant, mis pidevalt mulle valetab, või oma aju, mis pidevalt kõik tuksi keerab?

This song makes me cry...

but

...Everything will be alright ;')



Vaadake parem mu joonistusi.


Tegelikult olen ma päris kade nende inimeste üle, kes teevad seda, mida nad armastavad ning teevad seda hästi. Tore facebook näitas mulle täna lausa 2 erinevat persooni, kes hakkavad oma unistusi teoks tegema. Mul nende üle hea meel, kuid väikest südamenurka närib kadeduse uss. Mitte, et ma tahaks, et neil halvemini läheks või et ma neisse koolidesse oleksin tahtnud minna, pigem tunnen ma igatust omada samasugust enesekindlust ning tahtejõudu võitamaks teiste ja iseenda eelarvamusi. See pole pelgalt "kättevõtmise" asi. Ma arvan, et see nõuab tõeliselt rasket tööd või kaasa sündinud/kasvatatud (heas mõttes) pohhuismi jääda iseendale truuks.
Pft. Ma pean selle filmi ära vaatama.

Pfffttt. Tahaks midagi lahedat teha. Lähme Zavoodi!?

Aa ja veel. Ma siin mõtlesin, et äkki ma ei peaks enam paljalt kodus ringi käima, kuna meie vastas SIISKI elavad inimesed nagu ma täna täheldasin. Aga noh. Sitta kah.




.

Ohne Dich

Mu hinges on ääretu ookean, lõputu veteväli, määratu mereavarus kurbust ning üksindust ning eales varem pole ma tundnud end nii ihuüksi ning õnnetuna. Kui vaikuse vaba ratsanik tuiskan ma inimtühjal kõnnumaal, saatjaks vaid külm karge tuuleiil. Selle otsatu kurbuse mere lained löövad mul üle pea kokku, tungivad mu ninna ja suhu, magus-soolane vesi kriibib mu kurgukaari ning ähvardab tappa viimsegi piisa eluarmulisest hapnikust - armastusest. See on nii lohutav ent raskemeelne lahkumine. Kuid elu on visa ning keeldub irdumast. Ta võitleb, piinleb, vaevleb agoonilistes heitlusspasmides veel ja veel - ainuke, kes tegelikult ja tõeliselt võitleb su edasise eksistentsi eest. Valu on vaid elu vaevukostev tuksatus enne lõppu, enne tõelist lahkumist, vabanemist.

Ma mäletan, kuidas me täpselt aasta tagasi Sinuga mäetipul vanal puust trepil istusime ning koiduvalguse esimesi kiiri jälgisime. Kui kaunis oli too roosatav kuldne taevaviir, mis helkles nii hellalt kui me tunded. Täna olen üksinda ehkki ma olen ümbritsetud kümnetest inimestest. Mu mõte on sinuga. Selles eelmises imelises pööripäevas, aasta kõige ilusamas ning maagilisemas hektes, mille öö on kõige pikem, kuid näib kestvat vaid ainsa silmapilgu.

Ma vaatan praegu Päikesesse ning ta söövitab ja põletab oma elujanu ning armastusega sügavale minu südamesse kare-kollaseid tuhme arme. Tema teab kõike.

Andesta, et ma seda kirjutan. Andesta, et ma ei suuda unustada. Andesta mulle mu nooruse rumalus ning naiivsus.

Andesta, sest rohkemat ma ei suuda ega või sinult paluda.


Ohne dich kann ich nicht sein
Ohne dich
Mit dir bin ich auch allein
Ohne dich.
Ohne dich zähle ich die Stunden
Ohne dich
Mit dir stehen die Sekunden
Lohnen nicht, ohne dich.

Ma kunagi oskasin kirjutada.

Ta tuli jälle. Harv külaline ilmutas end. Ta tuli jälle minu unenägudesse.

Armastasin teda, vist.

Ootasin teda. Ootasin ta sarkastilist häält, solvavat kõnet. Tahtsin näha tema tusast nägu, kus nii harva süttis rõõm. Soovisin kinni võtta tema jääkülmadest ning nurgelistest kätest. Oleksin sasinud käega läbi ta tumedate juuste. Oleksin olnud õnnelik. Ta pani minu südame lööma.

Kartsin teda. Kartsin ta ekstreemselt heitlikke tujusid. Ma ei tahtnud teda solvata, ega kuidagi vihastada, kuid siiski alati läks kõik vastupidi. Ma armastasin ja pelgasin ta käsi. Need tegid haiget.

Vihm peksis tihti vastu akent. Alati oli sügis. Aga mulle meeldis sügis, see oli minu valik.

Alguses oli ju tore: Tema oli tore, mina olin tore, kõik oli tore. Mina olin kõige toredam, ma olin alandlik. Tema oli ka hea. Ta ei tõstnud häält. Sosistas meelõhnalisi ridu ning lennutas need madalate pilvede alla. Ma kuulasin, kuidas nad uduna maa kohale hõljusid. Mulle meeldis too sügis. Asjad tundusid väga head, ehkki pakend polnud ilus. Sisu oli.

Keskel oli tema hea. Mina ei olnud. Tegelikult polnud ma kunagi hea, vähemalt nii ta ütles.

Lõpus oli valus. Temal ei olnud, minul oli. Sees kripeldas mingi asi. Petsin ennast. Tal sügelesid sõnad keelel. Ta sügas ning minu hingel oli valus. Siis sügelesid tal käed. Ta sügas ning mu põsk oli valus. Aga mulle meeldis valu, see oli minu valik.

Neelasin pisaraid.

Kõik oli läbi. Ma ei talunud valu piisavalt hästi. Ta ütles, et tegelikult teadis ta seda juba ammu. Ta lihtsalt ei tahtnud mulle öelda.

Ma olin närbunud. Sügis on ju ikkagi surmaaeg.

Ma istusin pimedas. Paikasin oma purunenud südant. Aega võttis, kuid asja sai.

Süda oli kinni lapitud, kuid umbrohi levitas ikka oma magusalt lehkavaid seemneid. Hakkasin rohima. Aega võttis, kuid asja sai. Armastus oli välja kitkutud.

Salaja, endalegi teadmata, olin jätnud ühe kuivanud seemne mulda. Ning just siis, kui olin unustamas sügist, tuli jälle tema. Kastis mu südant ning seeme tärkas. Selles seemnes oli viha.

Ta tuli jälle mu unenägudesse. Aga mina olin muutunud. Ta tahtis nüüd minu armastust. Kus ta enne oli? Ta jäi hiljaks. Mis välja juuritud, see enam kasvama ei lähe.

Kurat küll !

Aga ma ei anna enam alla, see on minu valik.

Sina ja sinu sügis ei tohi lämmatada minu hinge ja vabadust ja armastust !

Käi perse !*

Heartbreaker!

Miks sa teed mulle nii? Jälle tuled mu ellu, siis kui ma olen juba enamvähem inimlikuks muutunud.
Sa oled lihtsalt uskumatu... Ma ei tea. Ma olen nii õnnelik ja samas nii kurb. Faking klišee, aga sa oled nii kaugel ja nüüd... samas nii lähedal. Võib olla on meil sinuga telepaatilised võime, aga kui sa seda loed, siis tea, et millegipärast olid sa juba eelmisest nädalast saati mu mõttetes. Ma olen nagu kuradi Nõia-Nastja noh, fakk, ma millegipärast tajusin, et ma saan sinust varsti kuulda. See on nii magus valu - kõrvetav, pitsitav, ängistav, rõhuv, piinav - ja nii kuradima hea. Kas sa tõesti ei taju ? Ma ei taha ega või sind uskuda, sest muidu poleks kõigel sellel siin mõtet.