Teate neid kordi, kui ärkate hommikul väga imeliku segadustundega? Just sellise pisut apokalüptilise hirmu, õnnejoovastusega sarnase üllatuse ja täieliku abitusega?
Vot nii minuga juhtus.
Täna hommikul ärkasin peale väga imeliku unenäo nägemist. Hinges oli kummaline tunne.
Lühidalt siis unenäost ka (üsna nonsenss).
Olin kellegi tuttava pool kodus. Maja oli võõras, ent samas tuttavlik. Ei teagi, mis ma seal õieti tegin, aga kindel oli see, et ootasin kedagi. Ausalt öeldes, ma ei tea, kes see keegi üldse olema pidi. Ta ei tulnud. Viimane asi, mis ma mäletan, oli mu ema ütlemas: "Küll sa abiellud kellegi teisega."
Teine episood: Hakkasin minema iseenda pulma (okei siis :D). Mul oli üsna kiire, viskasin asju läbisegi autosse, kõik oli kadunud ning ma ei leidnud midagi üles. Lõpuks sõitsime sinna, kus pulmad pidid toimuma. See koht oli kusagil mäe otsas, suure järve ääres. Terve majakese (jah, see oli väga pisike) ümber kogunes tohutu hulk inimesi, kes kõik olid pulma tulnud. Sel hetkel ma alles mõistsin, et ei teagi, kellega ma abielluma pean. Kauguses nägin ma teda (nö peigmeest) üsna ähmasena koos MINU klassivendadega jalutamas. Hakkasin maja poole kõndima, kui üks vana daam, kes murul istus, mind peatas. Tundus, et ta oli peigmehe sugulane. Ta päris igasuguseid imelikke asju. Ma vist ei meeldinud talle. Kui ta kuulis, et ma abiellun musta kleidiga, vaatas ta mind väga halvustava pilguga. Läksin minema. Mu ema oli mu kõrval, ütlesin talle naerdes, et ei tea, mis see mutt teinud oleks, kui mul veel mustad juuksed oleksid olnud. Klassivennad küsisid minu käest, kus ma oma peigmehega kohtusin. Punastasin. Ma ei osanud midagi vastata, ma polnud temaga kunagi rääkinudki. Nüüd teadsin kindlalt, et ma ei tohi selle noormehega abielluda, kuna me ei tunnegi üksteist ning sellest saaks väga kurb kooselu. Millegi pärast olime me siiski sunnitud abielluma. Tuppa jõudes hakkasin riidesse panema, kuid kogu aeg juhtus midagi, mis segas mul lõpetada.
Kolmas episood: Läksin oma sõbranna poole, keda ma väga harva näen. Ehkki tegu oli nö uue unenäoga, kandsin ma paremas sõrmes abielusõrmust. Edasine on hägune.
Huvitav, kas pole?
See uni pole mulle siiani rahu andnud. Ehk on tegu mingi ettekuulutusega (jah, ma usun selliseid asju).
Lugesin netist, et abiellumine kellegi võõraga tähendab hingelist segadust, kompromissitust oma agressiivse ja emotsionaalse poole vahel. Ka oli mainitud suuri muutusi elus. Kas tõesti on minus midagi nii paigast ära, et see unenäona ilmub?
