Ahoi, mu karvased ja sulelised, koledad ning kaunid, jumalikult juhmid ja ebardlikult intelligentsed lugejad!
Ma olen tagasi, täies hiilguses ja viletsuses, lollakam kui kunagi varem. Mjäu!
Leidsin, et oleks aeg pisut kirjutada või nii. Mida sitemini mul läheb, seda enam mulle meeldib kirjutada. Kuhu ma jäin? Ahjaa, selle asemel, et viriseda (sest seda teen ma niikuinii), kavatsen ma kirjutada millestki, mis mulle meeldib. Tak.
Let the games begin, por favor.
Raamat:
"Lolita" - Vladimir Nabokov
Ma hoidun seekord kokkuvõtte kirjutamisest, kuna see on lihtsalt tõeliselt tüütu + õnnetult lühidane ülevaade millestki nii suurest ja erakordsest kui on üks hästi kirjutatud raamat, oleks minu poolt ebaõiglane.
Tegelikult otsisin ma seda raamatut pikka aega. Ehk isegi ei otsinud, vaid lootsin, et ta leiaks ise ehk tee minu juurde. Ja täiesti juhuslikult sattuski ta minu lugemisvarasse ühest nukrast hallist tasuta raamatute kastist koos Steinbecki "Vihakobaratega" (aga sellest võib olla kunagi hiljem). Tundsin ääretut huvi selle niivõrd provokatiivse ja pahelisena näiva teose vastu, enamik meist on kuulnud Lolita kompleksist ning veelgi enam räigetest pedofiilia lugudest, mis aegajalt ajaleheveergudele valguvad.
Nii nagu sageli, asusin ma seegi kord ahnelt tähti ja sõnu raamatulehtedelt endasse ammutama sellise entusiasmiga, et vahel unustasin, et peaksin ehk rohkem sisu ja vormi nüanssidele keskenduma. Selle tõttu lugesin paljusid lõike korduvalt, et mitte midagi märkamata ei jääks.
Üldiselt pean ütlema, et "Lolita" oli üsna erakordne oma huvitava lähenemisnurga poolt. Intelligentne kaval koletis Humbert Humbert oma šarmantses perverssuses pani mind mõtlema, et kas pole tegelikult kummaline, kui vähe me suudame otsustada inimese üle vaid esmamulje puhul. Ei, tegelikult vastupidi, kui hästi me suudame otsustada, näha kena fassaadi ja olemust, ent mitte riknemist ja roisku seal taga.
Ma ei väida, et H.H. oleks muutunud tüüp-antagonistist mingil määral võluvaks või kaastunnet äratavaks, kuid kindlasti kajastas tema olemus tavainimesele harjumatut külge kurjategija väärastunud mõttemaailmast.
Kunst:
Alphonse Mucha (24. juuli 1860 - 14. juuli 1939)
Kiire ülevaade Muchast viib meid esmalt 19. sajandi Tšehhi, kus Mucha sündis ja kasvas. Hiljem elas ta ka Viinis ning Pariisis, tegeledes kunstiõpingute ja postrite maalimisega. Mucha on tuntud juugendstiili (art nouveau) viljeleja ja üks aluse panijaid, ehkki ta ise ei soovinud end ühegi stiiliga seostada, teda isegi masendas kommertslike taiestega kaasnev edu.
Kui mul on jaksu, teen ma kohe muusika ja filmi osad ka siia. :)
Päikest ja muud paska!
