Ma olen tõsiselt kehv blogija. Üks postitus kuus on jah, khm, vaeva nõudev saavutus. Ei, tegelikult on asi selles, et ma tahaksin võimalikut palju ideid ühte postitusse toppida ja nii ma kogun neid iga päev ning tegelikult unustan ma juba eelmised mõttekesed ära, lõpuks ei jõuagi midagi siia kirjutada. No võib olla ma proovin varsti tublim olla ja ikka midagi sikerdada.
Mõttetu olla on kõige mõtekam tegevus üldse! For real, kui ma saaks, siis ma hakkaksin maailma kõige mõttetumaks inimeseks, kõige hallimaks, igavamaks, silmapaistumatumaks kübekeseks. Ning kõige enam, ma ei tahaks üldse mõelda, sest mõtlemine, as I can see from my own example, on kurjast. Tahaks praegu uuesti seda tobedat kirjandit kirjutada - õnne teemal näiteks. Siis ma arvatavasti ütlekski, et õnnelikud inimesed on rumalad inimesed, õndsad see läbi need, kes vaimust vaesed. Jah, ma tean, ma olen õel vanamoor, et ma niimoodi räägin, kuid samas on see ju tõsi. Ärge saage minust valesti aru, rumalus või mõttetus pole sugugi halb või naiivsus negatiivne. Pigem, rumalad inimesed on ju õnnelikud, kas see polegi mitte elu point ja alustala - õnnelätte otsimine? Võiks ju öelda, et intelligendid on pigem sitas seisus, nad ei saa (kunagi?) õnnelikuks. Ma ei viitsi sellega praegu jätkata...
Ok, aga selles suhtes, et ma just lõpetasin oma essee 8 tunnise maratonkirjutamise teemal "Teadus ja religioon". Nii kummaline oli see, et teatud mõttes ma isegi avastasin iseenda kohta midagi. Nimelt ma olen juba ammu tajunud, et millegipärast ei suuda ma väga hästi asjade "suurt plaani" näha või noh tervikut mõista. Ja see tabas mind nagu välk lagi pähe! I can't see the big picture! Kuidas ma peaks kunagi kunstnikuks saama, kui ma ei suuda tervikut näha?! Kõik, millesse ma uskusin hakkas logisema (võib olla sai see mõistmine alguse juba paar päeva tagasi, kui väike emotional breakdown mind muserdas ja asjade üle kahtlema pani) - tähendab, ma pole siis maailmast mitte kunagi aru saanud? Kas ma olen pidevalt taga ajanud neid pisikesi ebaolulisi killukesi, mis kui sügisesed puulehed kõikjal entroopiliselt laiali on? Kas see peaks mingi nali olema? Mis alatu mindfuck see olnud on? Ja mis ma nüüd peale peaks hakkama? Just nagu hullunud skisofreenik oma koltunud ajaleheväljalõigete ning rebitud pildijuppidega, kes hakkab psühhoosihoost toibuma, ei oska ma enam mitte midagi peale hakata. Ma ei oskagi praegu eristada, mis on olnud õige ja mis vale, mis tarvilik, mis kasulik, kes ma olen ja mida ma siin teen?! See on päris hirmus, kui sa ise ka täpselt ei tea, mis su eesmärk sel hetkel üleüldse on, rääkimata siis mingist pikemast perspektiivist. Tundub, et viimasel ajal olen ma funktsioneerinud pigem seetõttu, et ma teistele pettumust ei valmistaks. Kuna nad minusse usuvad, siis nende nimel (ehkki mõttetult) ma olesklen ja vingerdan kui ujumis- ning vereimemisoskuse kaotanud kaan. Miks ma ei julge neile tunnistada, et ma olen väsinud valetamisest ning teesklusest ja ma ei viitsi neid valikuid teha ning tegelikult ei paku miski mulle enam pinget ja mul on kõigest savi. Kuid mul pole südant seda teha... Ma ei saa neid lihtsalt alt vedada.
Tsaoo, Kurt!
"And everything was made for you and me
All of it was made for you and me
'cause it just belongs to you and me"
Omg, i luv this soooong!
Don't listen!
Sorry, et ma siin neid nii palju postitan, ma ju pole ammmu kirjutanud.
Edit:
Oh the epicness, ma alles nüüd avastasin, et ma olin selle nõmeda postituse kirjutamist alustanud 12. aprillil. Valmis sai ta siis täna 18. mail :D Hästi elame!
Ps. ma tegin praegu avastuse - Devvo näeb välja nagu Herr K, mis on iseenesest üsna irooniline ja halenaljakas, isegi käitumine läheb täppi...
