Ma ei oska enam midagi öelda ega arvata. Ma olen sassis, kas just lootusetult, kuid kindlasti üsnagi palju. Kõige raskem ongi taluda ja mõista fakti, et ma ei saa iseenda tujudest, mõtetest, käitumisest aru.
Miks pean ma alati kõike hea ära rikkuma? Miks püüdlen ma kättesaamatute ideaalide poole, mis vaid raiskavad mu aega ning energiat, tuues endaga vaid kõrvetavat südamevalu.
Peaksin hetkel õnnelik olema. Olen lõpuks leidnud midagi, mille olemasolus ma pikka aega isegi kahtlesin, mida pidasin muinasjutuliseks looks või ilusate inimeste pärusmaaks. Ning nüüd, kui mul on see käe ulatuses, rohkemgi veel - sõrmenipsu kaugusel, tahan ma põgeneda. Sel hetkel, kui tekibki võimalus hingeliseks läheduseks, hakkan ma nii hirmsasti kartma. Taaskord tõrjun ma endast eemale inimesed, kellele ma ehk võib olla isegi korda läheksin, kellele siiralt meeldiks minu isiksus. Aga mina hakkan leidma neis vaid negatiivseid jooni, halba, pisemadki detailid muutuvad kriipivalt häirivaks. Ma ei suuda taluda lihtsaid vääriti ütlemisi, teatud asjade tegemata jätmist või lihtsalt nende indiviidide isikupära, mis mind algul nii väga köitis. Ma kiirgan vaid negatiivsust, vaid tõrjuvat aurat, kuidas peakski keegi tahtma minuga edasi suhelda, rääkimata mingitest sügavamatest sidemetest. Ja siis ma jälle vingun, et miks ei saa ma end kellelegi avada, miks keegi mind ei mõista, muudkui niu niu niu ! ! ! Nagu katkine grammofon ei saa ma ühest ja samast tõrkest edasi. Ning ring kordub taas.
Tahan põgeneda.
Kelle eest?
Iseenda.
Mida ma kardan?
Ma kardan end avada, paljastada oma sügavamaid hingesoppe ja mõtteid. Ma kardan, et mind ei mõisteta - ei, vastupidi: mõistetakse, kuid vaid hukka. Ikka ja jälle takerdun ma teatud nö ühiskonna arusaamade, väärtuste, kõlbuste, moraali, viisakuse ja põhimõtete taha ning sulgun endasse, mõistmata tegelikult, mis siis on tõene, mis väär.
Kuivõrd on mul tunne, et äkki pole ma ka veel päris täpselt oma mõttemaailmast aru saanud või tegelikult ei tahagi ma seda reaalselt endale teatavaks teha.
Hunnik puzzletükke ei anna ju veel pilti, peatäis ideid pole veel maailmavaade.
Tuleb tunnistada, olen paganama inimlik inimene. Lihtne ja kartlik, enesekeskne ning ebausklik, kade kui ka võlts... nii valus kui seda ka tunnistada pole, olen ma ikka kuratlikult võlts, kuigi ma ei oska päris täpselt öelda, kas see teatraalne maskeraad on minu loomupoolne omadus või siiski on tegu maailmapildi puudulikusest tingitud kohanemusega.
Aitab, ma ei taha rohkem midagi mõelda.
Tegelikult mõtlen ma nüüd, et tahaks ka mõne MITTE IRISEVA postituse teha.
Päikest ja muud paska! :)
Hetkel kuulan:
Together we will live forever - Clint Mansell
http://www.youtube.com/watch?v=4XZkLmomNgA
