ma ei taha ma ei taha ma ei taha
palun jätke mind rahule
täna oli päev, mil ma oleksin kaarsillalt alla hüpanud. elu oli nii sitt, ei tegelikult on elu ilus, aga mina nägin seda nii sitana, et ma ei tahtnud enam...
värdjad, ma vihkan teid kõiki, teid kõiki, kes te mulle haiget olete teinud. ja ma vabandan veel enam teie kõigi ees, kellele mina haiget olen teinud ja teen. ma tean, et teid on ilmselt rohkem, kui ma senini arvanud olen. ma lihtsalt ei saa, see tunne, see vastik näriv haiglane valu tahab mind tappa, see pitsitab mu hinge nii hirmsasti, et ma kardan lämbuda. lämbuda nii, et mitte keegi ei näe, aeglaselt surra, nagu uppuv inimhing, kes teab, et vaid paar sekundit, vaid need paar viivu ning siis tungib sogane ning külm vesi sisse ninast ning suust, täites neelu, hingetoru, kopsud. lõpp.
ma olen eksinud teelt. seda rada edasi kõndides haaran ma endaga kaasa süütuid, tublisid ning häid inimesi ning klammerdun nende külge, tahtes või siis tahtmata saavad ka nemad koos minuga hukka. ning mul on sellepärast häbi ning kahju. te ei vääri sellist tulevikku, hoidke minust eemale, palun, kuniks vaid saate. jookske ning ärge vaadake tagasi, sest tagasiteed pole. ma ei süüdista kedagi, ka mitte neid, kes mulle haiget teinud on, ma andestan, sest see kõik on olnud minu süü
------------- past the point of no return ------------
andke andeks, mu kallid.
All that we see or seem, is but a dream within a dream. (E. A. Poe)
