Pagan, valus on ja järjest hullemaks läheb.
Teisel päeval peale operatsiooni tundsin ennast jälle inimesena, jõudsin juba (ja nagu nüüd välja tuleb – enneaegu) juubeldada, et pähh, see oli nüüd küll käkitegu. Kerge tablett alla iga paari tunni tagant, nälg ei kippunud siis ka veel näpistama ning mis sellest, et hääl kõlas nagu roti piuksumine - elu oli päris kena. Tegin juba kergeid tulevikuplaane ning mõtlesin, et esmaspäeval saan küll juba rõõmsa näoga loengutesse tatsata. Ja siis hakkasid sammud ainult mööda allakäigutreppi minema.
Kolmas ja neljas päev peale oppi. Kujutage ette, et teid sunnitakse pidevalt neelama cayenne’i pipart ja soola ning mitte ainult, lisaks on teil suus kaks väga väga toorest ja põletavat haava. Noh olgu, elasin selle üle, mis siis, et juba 6 päeva polnud ma söönud rohkem kui paar suutäit püreelaadset jura. Ja siis tuli nälg. Oh, kurat küll! Just sel ajal tuli mul kohutav isu süüa õuna ja šokolaadi ja suitsuvorsti ja juustu. Ning otseloomulikult oleks ma kõige parema meelega pistnud nahka sellised purulised, teravate servadega ning hapud asjad. (Ma isegi proovisin paar korda ning pidin valu kätte ära surema. Tõsiselt noh.)
Nädal peale oppi. No nüüd ikka hullemaks minna ei saa!? Aga vot saab. Kuna nüüd oli aeg nii kaugel, et haavadelt hakkas irduma vastikuid väikeseid koorikuid, tundsin ma tõelist piina. Kui eelmisel nädalal polnud ma eriti oma vastiku enesetunde üle vingunud, siis see valu võttis küll pisaraid kiskuma. Isegi vees lahustuva valuvaigisti joomine tahtis hinge seest rebida, rääkimata mõnest viskoossemast joogi- või toiduollusest.
Põhimõtteliselt kulmineerus protsess ühe korraliku kurguverejooksu ja kiirabisõiduga.
Elu on lill, eksju.
No eks viimased ajad on ka mõne positiivse killu siia sita sekka visanud. Näites joonistasin ma ühe pildi, mis mulle täitsa meeldib. Ja leidsin ühe muusiku, kes mulle täiega meeldib. Ning kui ma kunagi terveks saan, siis tuleb kursapidu.
Ah, siis veel see ka et… KUS KURAT NEED VIRMALISED ON???
Ja eile ma ütlesin ühele inimesele vist halvasti. Ma tegin seda tegelikult tahtlikult ja lausa mitu korda. Ei tea, kas ta ise aru ka sai ? Noh vabandama ma ei hakka. Ja sel poleks ka mõtet, ta niikuinii ei satu sellele leheküljele.
Seoses blogidega, siis ma tegelikult mõtlesin paar päeva tagasi, et oleks tarvis uus kajam teha. Selline, kus ma saaks rohkem pervotseda, kartmata, et ma sellega oma lähedaste/tuttavate rikkumata mõtteid võiksin solkida. Tegelikult ma vist ei julgeks seda isegi avalikuks teha, ma olen selleks vist (veel) liiga arg. Hah :D!
Et siis päikest ja muud paska! :)
Jean Michel Jarre – Beautiful Agony
http://www.youtube.com/watch?v=MQx2ahH_dvs
Ps! Muide ma väga vabandan oma keelekasutuse pärast, aga need valuvaigistid teevad mu kurjaks, tegelt ka.
Teisel päeval peale operatsiooni tundsin ennast jälle inimesena, jõudsin juba (ja nagu nüüd välja tuleb – enneaegu) juubeldada, et pähh, see oli nüüd küll käkitegu. Kerge tablett alla iga paari tunni tagant, nälg ei kippunud siis ka veel näpistama ning mis sellest, et hääl kõlas nagu roti piuksumine - elu oli päris kena. Tegin juba kergeid tulevikuplaane ning mõtlesin, et esmaspäeval saan küll juba rõõmsa näoga loengutesse tatsata. Ja siis hakkasid sammud ainult mööda allakäigutreppi minema.
Kolmas ja neljas päev peale oppi. Kujutage ette, et teid sunnitakse pidevalt neelama cayenne’i pipart ja soola ning mitte ainult, lisaks on teil suus kaks väga väga toorest ja põletavat haava. Noh olgu, elasin selle üle, mis siis, et juba 6 päeva polnud ma söönud rohkem kui paar suutäit püreelaadset jura. Ja siis tuli nälg. Oh, kurat küll! Just sel ajal tuli mul kohutav isu süüa õuna ja šokolaadi ja suitsuvorsti ja juustu. Ning otseloomulikult oleks ma kõige parema meelega pistnud nahka sellised purulised, teravate servadega ning hapud asjad. (Ma isegi proovisin paar korda ning pidin valu kätte ära surema. Tõsiselt noh.)
Nädal peale oppi. No nüüd ikka hullemaks minna ei saa!? Aga vot saab. Kuna nüüd oli aeg nii kaugel, et haavadelt hakkas irduma vastikuid väikeseid koorikuid, tundsin ma tõelist piina. Kui eelmisel nädalal polnud ma eriti oma vastiku enesetunde üle vingunud, siis see valu võttis küll pisaraid kiskuma. Isegi vees lahustuva valuvaigisti joomine tahtis hinge seest rebida, rääkimata mõnest viskoossemast joogi- või toiduollusest.
Põhimõtteliselt kulmineerus protsess ühe korraliku kurguverejooksu ja kiirabisõiduga.
Elu on lill, eksju.
No eks viimased ajad on ka mõne positiivse killu siia sita sekka visanud. Näites joonistasin ma ühe pildi, mis mulle täitsa meeldib. Ja leidsin ühe muusiku, kes mulle täiega meeldib. Ning kui ma kunagi terveks saan, siis tuleb kursapidu.
Ah, siis veel see ka et… KUS KURAT NEED VIRMALISED ON???
Ja eile ma ütlesin ühele inimesele vist halvasti. Ma tegin seda tegelikult tahtlikult ja lausa mitu korda. Ei tea, kas ta ise aru ka sai ? Noh vabandama ma ei hakka. Ja sel poleks ka mõtet, ta niikuinii ei satu sellele leheküljele.
Seoses blogidega, siis ma tegelikult mõtlesin paar päeva tagasi, et oleks tarvis uus kajam teha. Selline, kus ma saaks rohkem pervotseda, kartmata, et ma sellega oma lähedaste/tuttavate rikkumata mõtteid võiksin solkida. Tegelikult ma vist ei julgeks seda isegi avalikuks teha, ma olen selleks vist (veel) liiga arg. Hah :D!
Et siis päikest ja muud paska! :)
Jean Michel Jarre – Beautiful Agony
http://www.youtube.com/watch?v=MQx2ahH_dvs
Ps! Muide ma väga vabandan oma keelekasutuse pärast, aga need valuvaigistid teevad mu kurjaks, tegelt ka.
