Damn.

Ma üllatusin eile päris palju. Ütleme siis nii, et sain isegi kerge kultuurišoki. Ya know, eks me oleme juba harjunud tänase ühiskonna otsekoheste ja mõnikord isegi šokeerivate tegude ning väljaütlemistega, kuid eilne ületas isegi minu, kes ma pole just vati sees elanud või koopasügavustes peitunud, eelarvamusi väljaskäimise seaduspärasuste kohta.
Ütleme nii, et kui sa oled naisisik ning satud ilma meesisikust kaaslaseta baaride ja pubide vahel ekslema, siis võid kindel, et varem või hiljem saad sa aeg-ajalt üpris kohatuid pakkumisi kõrvaliste meesisikute poolt. Üldiselt on need siiski suhteliselt vaoshoitud ja pealiskaudsed vihjed, mida saab vältida otsekoheste, ent mitte alati õelate naljadega. Võib öelda, et siiani pole need mind väga pöördesse ajanud. Kuid eile tundus see kõik mulle kuidagi nii banaalne ja isegi hämmastav, et ma lausa pidin sellest kirjutama. Nimelt sain ma eile õhtul kaks väga otsekohest pakkumist kahelt üsna erinevalt meesisikult, nii et isegi ei saaks lahterdada stereotüüpe ning nende käitumismalle. Ja nagu ma juba ütlesin, siis mind ei üllatanud, et inimesed otsivad väljas käies teisi inimesi erinevatel eesmärkidel, aga lihtsalt nende mõlema puhul tekkitas minus hämmingut see suhtumine, nii ükskõikne ja jõhkralt otsekohene - ei mingit small-talki, ei mingit  iba, ei mingit sõnade mängu, ei mingit keerutamist - VÕTA või JÄTA küsimus. Kas tõesti on elu nii kiire ja maailm nii nüristunud, et meil ei jää enam muud üle kui labased maha-ja-taha situatsioonid? Millest see tuleneb? Miks on meie ühiskond sellisesse punkti jõudnud? Keda selle süüdistada - meile eelnevat kuhjuvat tegude-sõnade koormat või kujundame meie ise sel hetkel oma ühiskonna? Ilmselt on selline kergelt enesepõletajalik suhtumine lihtsam väljapääs. Aga miks peaks alati kõik nii lihtne olema? Kas tõesti olen ma ainuke (varsti hakkab nii tunduma), kes ei taha minna seda lihtsamat teed mööda? Kui me kõik lõpuks käega lööksime, mis sellest maailmast siis välja tuleks. Ma pole mingi konservatiiv ega ka anarhist, ma leian, et elu võiks olla süntees isikuvabadusest koos teatava moraaliga. Ent mulle näib, et maailm ei oska enam niiviisi elada, tekib kaks äärmust: need, kellel on vaja kindlat raami ja reeglistiku, et elus püsida; ja need, kes ei suuda milleski enam väärtusi näha. Ning ma ei mõista enam, kas ma peaksin end suruma ühte või teise vormi, sest tundub, et proovides mõlemast parimat võtta, jään ma siiski üksi autsaideriks.
Aga noh, okei, ma tüdinesin sellest teemast. Kokkuvõte: olenemata kahtlastest juhtumistest ei kavatsegi ma väljaskäimist lõpetada, sest tegelikult see on osa meie elust, mis siis, et vahel üllatav, vahel kole ning mõnikord ka hästi ilus. Ning kes olen mina seda muutma. Pigem jälgin, vaatan, mõtlen (soovitatavalt oma peaga).

I fucking hate people.

Viimastel päevadel (ja ka nädalatel) on minus kasvanud viha. Viha kõige ja kõigi vastu. Ma ei teagi, mis võiks selle suhteliselt arulageda vihkamise allikaks olla, aga ma pakun, et ilmselt on tegu 1) vihmasest ilmast põhjustatud stressiga 2) kõik ongi tegelikult teatud määral vihkamist väärt 3) eelnevad kaks punkti + peotäis kibestumust.

Millegipärast pole ma üldse tujus maailma ilus nägema, vähemalt hetkel mitte. FFFFUUU. Päriselt noh. Väljas on superluks-värvilised puulehed, mis lausa kutsuvad korjama. Ma sain endale väga hea lõputöö teema. Mu lähedased on minu jaoks olemas. Aga ikka... Eriti hulluks läks asi eelmisel reedel (?), kui televiisor kajastas järjekordset "kvaliteetsaadet" (no näete, millest ma räägin :D), Randevuu oli vist nimi. No ma ainult istusin telerikasti ees ning pildusin iroonilisi märkuseid saatejuhtide ning -osaliste pihta. Pagan võtaks, see oli IROONIA ja SARKASMI festival, suurejooneline pidustus, puudus vaid klaas haput punast veini ja asi oleks olnud perfektne. Haa, haaran siinsamas oma mõttelõngast kinni ja toon välja idee - hakata korraldama täpselt neid sama nimega üritusi, inimesed tulevad kokku, korjavad kõik oma negatiivsed killud kaasa ning hakkavad tulistama. Lõpuks, kui jaks otsa saab, võib koos natuke alkoholi tarbida ning tobedaid seltskonnamänge mängida, et pinged täielikult maha laadida. 

Kusjuures on see isegi mulle enesele üllatuslik, kuivõrd võin ma asju vihata, isegi pimedalt vihata, ilma et ma teeks erilisi pingutusi selle nimel. Ma ei suuda hetkel endast, paadunud pessimistist ning alatasasest vingatsist, sellist käitumist oodata. Näed siis sügist! Aga ses suhtes peab tunnistama, et kõige selle maailma vihkamise taga ei ole ma tegelikult nartsissist - seda kohe päris ausalt tunnistades. Valetamata öeldes, koos teiste vihkamisega vihkan ma ka iseennast - rohkem kui ma enda fassaadile ilmselt tunnistada julgen. 

Mingis osas on ka mu viha põhjustatud leinast - ühe väga väga väga kalli inimese kaotusest. Ilmselt kirjutan ma sellest siis, kui ma selleks valmis olen, aga mitte praegu. Ma ei suuda sellele veel mõelda, rääkimata siis sellest, et ma võiks seda kusagile blogisse avalikult riputada või sõpradele avalikustada.

Sa jääd alati mu mõtetesse ning elad mu südames edasi. Armastan :'(

Ahjaa, siis veel see (ma vist? pole sellest siia blogijunni kirjutanud), et T kustutanud kõik suhtluskanalid, mis tal minuga olid. Ma alguses ei pannud seda tähelegi, aga siis kui see mulle kohale jõudis olin ma hetkeks solvunud, järgmisel hetkel aga mõistsin teda päris hästi. Ma käitusin ikka faking halvasti. Ja nõme on veel see, et ma ei tunne ennast eriti halvasti ka sellepärast. Aga vice versa, ei saa öelda, et tema oleks ka tõesti süüst puhas. Õeh, tegelikult tulevad mul külmavärinad, kui ma sellele mõtlen. So brain, shut down. 

Here, have some Adventure Time: 

Ja ses suhtes... ma pakun muusikat ka nata: 

Xerxes - Eventyr

Ja ses suhtes... this is pretty stupid :) aga naljakas, kui seda rohkem vaadata.