Väike Veenus vudis mööda vanalinna tänavat. Veenus oli tõesti väike, petite, nagu prantslased armastavad öelda. Tal olid kannikeselõhnalised juuksed ja vihmakarva silmad, ümarad pehmed puusad ning kergelt mossitavad kirsipunased huuled. Väike Veenus oli varastanud vanade kunstnike maalide ilu, Botticelli ja Rubens oleks nutnud kuumi pisaraid, kui vaid oleks nad Väikest Veenust maalida võinud. Aga ilmselt oleks Väike Veenus nad pikalt saatnud, sest Väike Veenus polnud üldse vooruslik ega vaga. Meie armas Veenus meenutas iseloomult kõige enam vöödilist tänavakassi, kes varahommikul mööda varbtara hiilis, või siis säutsuvat varblast, kes turumuttide raskete jalgade eest kõrvale peab põiklema. Vilgas ja võrgutav, vaba ning aval, välgutades oma valgeid hambaid. Samas alati kuidagi melanhoolne. Ja nüüd see Väike Veenus ruttas mööda tänavasillutist silla poole. Tema näost ei võinud midagi välja lugeda, ehkki huultel eksles aeg-ajalt kerge muie... või oli see pigem muigevarjund? Kes teab. Võib-olla ei teadnud ka Veenus ise, mida ta sel hetkel mõtles. Hetkeks ta peatus ning viskas pilgu looklevale jõele. Väike Veenus kummardas üle käsipuu jõkke vaatama. Vesi sillerdas hommikuses päikeses ning Veenus uuris oma peegelpilti, justkui lootes leida sealt mingit vastust või otsides kedagi. Ma pöörasin oma pilgu eemale Väikese Veenuse peegelduselt, ohkasin ning kõndisin edasi.
Väike Veenus oli kadunud.
.jpg)
