Jälle on öö. Mul pole und. Isegi kui oleks, ei läheks ma magama. Ma ei taha.
Viimasel ajal on mu organismis serotoniini hulk nähtavasti suurenenud - "õnnehormoonid" töötavad täisvõimsusel. Arvatavasti on üht suuremat sorti peavalu oodata. Hea siis, et need vähemalt seniks tusatuju eemal hoiavad, muidu ei elaks ma seda peakoores vasardavat ja pulseerivat piinarikast päeva (loodame, et see kestab vaid ühe päeva) üle.
Kuulan siin vaikselt muusikat ja mõtlen üldiselt kahtlastele asjadele. Mulle meeldib öösiti oma asju ajada. Kõik on nii vaikne, kõik magab. Saan rahus oma mõtteid mõelda, inspiratsiooni koguda ja nautida lihtsalt üksindust. Öösel tulevad huvitavad ideed. Sel ajal ma justkui laen oma "akut", et elada üksluises argipäevas.
Praegu tooks siia ühe laulu: Grendel - "Dream". Sõnad on pärit 70ndate filmist "Soylent Green". Üsna kummaliselt haige tekst, oma võluga sellegi poolest. Hea fiilinguga lugu.
http://www.youtube.com/watch?v=VivuMRzQyw0
"I had a very disturbing dream last night. In this dream I found myself making love to a strange man. Only I'm having trouble you see, because he's old... and dying... and he smells bad, and I find him repulsive. But then he tells me that everything is erotic, that everything is sexual. You know what I mean? He tells me that even old flesh is erotic flesh. That disease is the love of two alien kinds of creatures for each other. That even dying is an act of eroticism. That talking is sexual. That breathing is sexual. That even to physically exist is sexual. And I believe him, and we make love beautifully."
Ps. Ma tahan seda roosi oma jalale :)
