Valed valed

mu ees laual on süda must
ning selle kõrval
hing
mis just
valgeks end teeskleb

see valu, see haige valu minu hinges, see tapab mind. söövitab mind, põletab mind.
see viha, toores ja vali vihkamine iseenda ja kõigi teiste vastu.
see igatus, ootus ja lootus, mida päriselt olemas ei ole, mis eksisteerib vaid minu õnnetute ajukäärdude vahel.
see nukrus, magusmõru melanhoolia pitsitab nii teravasti südant
kõik on mõttetu.
kõik on mõttetu.
elu pole muudkui aeglane põlemine, suitsu ja tuleta läbipõlemine, kurb kärssamine. ja milleks? mis on selle aeglase susina mõte? EI OLEGI... MINGIT MÕTET POLE! MINGIT KÕRGEMAT IDEED POLE!
ning kõik, mis on, on vaid illusioonid minu peas. haiged skisofreenilised unenäolised visuaalid. enesepetmise lõngad või ämblikuniit, millesse takerduda.
vaid üks näitemäng, üks etendus, kuhu olen ma sattunud iseenda teadmata. justkui oleks keegi unustanud mulle käsikirja anda. kõigil on roll mängida, sõnad suhu pandud. ja ma olen üksi, mõistmata, keda või mida uskuda. pimesi vehin kätega ning karjun välja sõnu, rikun teiste rolle ning hävitan nende mõttekäike. miks ma külvan seda kaost enese ümber? miks ei mõista ma teha otsuseid ning valikuid, millega ei kaasneks valu? pigem, miks ei taha ma teha neid valikuid? ma hävitan ennast ning oma väikest häbiväärselt haiglast maailma, milles ma naudin inimestele haiget tegemist nii väga.

tuleks sellele lõpp, tuleks ometi. laseks ma endal põgeneda sellest hävitustööst. säästaks ma teisi vähemalt endaga põhja tulemast. ma ei jaksa sellega toime tulla. ma ei jaksa seda melanhooliat endas kanda.

ja ma tean, miks mind selle värdjaliku valu ning piinaga karistatakse. sest ma olen selle ära teeninud. ma olen kohutav inimene, kohutavalt halb õel ning kibestunud. ning seetõttu olen ma ära teeninud hingepiitsutamise.

andke andeks, kallikesed, mul on jälle depressiivne päev.

ma ei taha ma ei taha ma ei taha
palun jätke mind rahule
täna oli päev, mil ma oleksin kaarsillalt alla hüpanud. elu oli nii sitt, ei tegelikult on elu ilus, aga mina nägin seda nii sitana, et ma ei tahtnud enam...
värdjad, ma vihkan teid kõiki, teid kõiki, kes te mulle haiget olete teinud. ja ma vabandan veel enam teie kõigi ees, kellele mina haiget olen teinud ja teen. ma tean, et teid on ilmselt rohkem, kui ma senini arvanud olen. ma lihtsalt ei saa, see tunne, see vastik näriv haiglane valu tahab mind tappa, see pitsitab mu hinge nii hirmsasti, et ma kardan lämbuda. lämbuda nii, et mitte keegi ei näe, aeglaselt surra, nagu uppuv inimhing, kes teab, et vaid paar sekundit, vaid need paar viivu ning siis tungib sogane ning külm vesi sisse ninast ning suust, täites neelu, hingetoru, kopsud. lõpp.
ma olen eksinud teelt. seda rada edasi kõndides haaran ma endaga kaasa süütuid, tublisid ning häid inimesi ning klammerdun nende külge, tahtes või siis tahtmata saavad ka nemad koos minuga hukka. ning mul on sellepärast häbi ning kahju. te ei vääri sellist tulevikku, hoidke minust eemale, palun, kuniks vaid saate. jookske ning ärge vaadake tagasi, sest tagasiteed pole. ma ei süüdista kedagi, ka mitte neid, kes mulle haiget teinud on, ma andestan, sest see kõik on olnud minu süü
 ------------- past the point of no return ------------
andke andeks, mu kallid.

Väike Veenus

Väike Veenus vudis mööda vanalinna tänavat. Veenus oli tõesti väike, petite, nagu prantslased armastavad öelda. Tal olid kannikeselõhnalised juuksed ja vihmakarva silmad, ümarad pehmed puusad ning kergelt mossitavad kirsipunased huuled. Väike Veenus oli varastanud vanade kunstnike maalide ilu, Botticelli ja Rubens oleks nutnud kuumi pisaraid, kui vaid oleks nad Väikest Veenust maalida võinud. Aga ilmselt oleks Väike Veenus nad pikalt saatnud, sest Väike Veenus polnud üldse vooruslik ega vaga. Meie armas Veenus meenutas iseloomult kõige enam vöödilist tänavakassi, kes varahommikul mööda varbtara hiilis, või siis säutsuvat varblast, kes turumuttide raskete jalgade eest kõrvale peab põiklema. Vilgas ja võrgutav, vaba ning aval, välgutades oma valgeid hambaid. Samas alati kuidagi melanhoolne. Ja nüüd see Väike Veenus ruttas mööda tänavasillutist silla poole. Tema näost ei võinud midagi välja lugeda, ehkki huultel eksles aeg-ajalt kerge muie... või oli see pigem muigevarjund? Kes teab. Võib-olla ei teadnud ka Veenus ise, mida ta sel hetkel mõtles. Hetkeks ta peatus ning viskas pilgu looklevale jõele. Väike Veenus kummardas üle käsipuu jõkke vaatama. Vesi sillerdas hommikuses päikeses ning Veenus uuris oma peegelpilti, justkui lootes leida sealt mingit vastust või otsides kedagi. Ma pöörasin oma pilgu eemale Väikese Veenuse peegelduselt, ohkasin ning kõndisin edasi.

Väike Veenus oli kadunud.

I am not a smart woman.

My love for bad boys will be the Death of me... 

hearty heart heart

Waves Of Sound

Ma sain eile totaalse laengu positiivset energiat. Üle pika aja üks meeliülendav kogemus muusika seltsis. Oh my God, kui hea lihtsalt.

Odd Hugo - Kissing In The Rain

Odd Hugo - Nothing Like You