Y u no let me live normally ?

Viimasel ajal on mind painanud üks kinnisidee, üks mõttelõng, mida ma pelgan lahti harutada. Nagu ka eelmise postituse viimastelt ridadelt võib seda teemat aimata, siis nüüd olen vist valmis lahanguks. Sõna otses mõttes (peaaegu). Oh süda, süda, kui ma saaksin sind anatoomilis-morfoloogiliselt parandada, siis ma oleks seda juba teinud, aga sa pagan suudad mind aina rohkem mind segadusse viia, ilma et ma ise tahtlikult sulle alluks. Aga nüüd asja kallale. Tegelikult olen ma siin paaril viimasel päeval (ja ka ilmselgelt ööl) juurelnud armastuse kummalise käekäigu üle ning äkitsi avastasin ma uue vaatenurga kogu sellele tunnete virrvarrile. Nimelt äkki pole ma suutnud kedagi kunagi tõeliselt armastada ning see valu hinges ja meeles pole muud kui mu oma ego, mis on haiget saanud. Kusjuures näib see teooria millegipärast praktikaga paika pidavat. Lihtne näide: ma olen üksi, minu peas keerlevad mälestused millestki ammusest ja ähmasest, ma unistan teatud ülevoolavast ning romaanilikult tunnetest rõkkavast armastusest ja selle reaalsest olemasolust. Olles koos T-ga, ütleb  ta midagi armast ning tagamõttelist, kihistan ma vastuseks , olles meelitatud komplimendist, kuid hing jääb kõigutamatult ükskõikseks. Kuidas on võimalik niimoodi üldse kedagi armastada? Mis on siis üldse tõsi siin maailmas? 

Y u no let me live normally ? 

Ma jätkan seda homme, sest ma suren kohe peavalu kätte, jälle. 

As random as it can be.

When my fingertips bleed.

Miks mulle meeldib muusika? Muusika on unustus. Muusika on minu salaaed. Mõtted sünnivad ja surevad. Mõistust ei ole kodus ja parem ongi. Vaikus on helidest kõige lummavam, sest siis kuuled sa iseennast. Ei, enda kuulamine (või ehk kuulmine) on vale. Sinu mõtted ei ole sina. See vaikus, milles sa end kuulata ei suuda, oled sina.

Need naljakad hetked, mil sa ei kuule enam muusikat, kui jada sõnu ja meloodiat ja helide rida, vaid sa tunned seda oma keha seest välja pulbitsemas ja sa näed seda oma suletud silmadega. See hetk, mil sa mõistad, et muusikat pole olemas, vaid see oled sina ise, peegeldamas maailma. Ning äkitsi on sul väga kerge olla.

Mina ei ole minu mõtted. Kas sellel blogil on mõtet? Jah, mõtted on, kuid need pole mina. Nad kontrollivad mind, kuid mitte sajaprotsendiliselt. Ma olen unustanud iseend ja lasknud neil võimust võtta. Ja ma tean seda. Aga nii on lihtsam.

You are stardust. 

/\

||

Credits to Oglaf

And yes, I am going to steal stuff from TEH INTERNETZ as long as I can.

And yes, I do like love songs.


Joy Division - Love Will Tears Us Apart


The Cure - Lovesong


Phil Phillips - Sea Of Love

And this shall be the most random post, EVERRR!