Teadus ja religioon – mõistete defineerimisel on mõlemad keerulised ning raskesti lahendatavad ja samas üsna suhtelised. Mis on teadus? Kas teadust võib kirjeldada kui pidevat arengut, protsessi inimese mõistuse ning võimete lainemises või pigem ainult tehnoloogiliste oskuste ja vahendite täiustumist. Kuidas suhtuda religiooni? Piirata seda nähtust vaid üldise mõistmise tasandil, kujutledes religiooni kui üldiselt tunnustatud usulahke ning nende põhitõdesid või peaks ikkagi lähtuma indiviidi personaalsest religioonist – eneseusust, sisemistest motiveeritusest, uskumustest? Kui esitada see küsimus inimesele tänavalt, ühele nö hallist massist, olen kindel, et ta vastab: „Teadus ja religioon - kuidas võiksid nad omavahel seotud olla?“ Esmamuljena ehk tõesti tundub, et teadus ja religioon on kui siga ja kägu – nii erinevad ja kokku sobimatud, või kui kass ja koer, kes kuidagi läbi ei saa, kuid lähtudes erinevatest aspektidest võib leida nii mõnegi üllatava sarnasuse.
Ühe mündi kaks külge.
Vaenlased
Ehk ongi kõige lihtsam mõista konflikti teaduse ja religiooni vahel, kuna viimaste aegade meediapilt armastab kujutada ja inimestele ette sööta just ühiskonna negatiivseid ilminguid, mis tagavad müügiedu ja odava populaarsuse. Siiski, miks tekivad sellised inimestevahelised pinged, mis viivad sageli otseste konfliktideni (mingitest pingetest teaduse ning religiooni kui abstraktsete mõistete vahel rääkida pole võimalik.)? Ma arvan, et eelkõige on teineteise mõistmise ja tolerantsi puudumistega. Millegipärast tahavad mõlemad osapooled tihti näidata põhimõttelisi asju väga mustvalgetena. Toetudes rahvatarkusele: pada sõimab katelt, ühed mustad mõlemad.
Teadus tunnustab vaid fakte – pole fakti, pole tõestust. Enne kui mingi asi pole saanud katselist, tuletatud või defineeritud kinnitust, ei ole see klassikaliste teadusmeetodite alusel aktsepteeritav kui tõepärane informatsioon või nähtus. Ehkki teaduslikud arusaamad ei välista selliste raskesti mõistetavate või seletavate asjade olemasolu, ei kinnita ega väärtusta need teisiti mõtlemist. 20. sajandi teadlane Louis de Broglie püstitas oma ülikooliaastatel laine duaalsuse hüpoteesi, mis tolleaegseid füüsikuid hämmastas. Nad pidasid de Broglie ideed niivõrd uksumatuks, et noor teadlane oleks peaaegu oma doktoritöö kaitsmisel läbi kukkunud, kui tema õppejõul Einsteinil poleks olnud usku hüpoteesi tõepärasusele. Hilisemad katsed teiste füüsikute poolt kinnitasid de Broglie duaalsuse printsiipi ning teadlane sai 1929. aastal Nobeli preemia.
Religioonid, paljude usulahkude kontekstis on sama paindumatud oma ideede ja põhimõtete järgimisel. Osalt on see vajalik selle usundi eksiteerimiseks ja säilimiseks, ent sageli minnakse oma visiooni hoidmisega üle üldtunnustatud eetikapiiride. Äärmuslikud usulahud sooritavad oma teoloogiliste tõekspidamiste kinnitamiseks tegusid, mis võivad olla kahjulikud neile endile või erineva usulise kuuluvusega kaaskondlastele. Olgu need siis väikesed sektid nagu 1978. aasta Rahva Templi rühmituse massisuitsiid või islamistlik terrorismiorganisatsioon Al-Qaeda.
Me elame pidevalt progresseeruvas maailmas, kus kõik on muutumises. Hetkel võib religioonile etteheita uuenduslikkuse ja arengu puudumist. Teadustöö on pidevalt täienduv valdkond, milles tehakse aina uusi avastusi ning süstematiseerimisi. Alates valgustusajastust on teaduse areng saanud sisse enneolematu hoo, mida Euroopa ei olnud näinud antiik-maailmast saadik. 16. sajandil toimunud usureformatsioon oli samuti vajalik, et viia religioon inimesele lähemale ning samas kompenseerida peatselt algava tehnoloogilise ja majandusliku arengu kiirust. Võib olla on maailm taas sellise reformideajastu lävepakul. See võiks olla üks põhjuseid, miks paljud inimesed on usule selja pööranud – nad tunnevad, et see, mida neile räägitakse on iganenud ning vastuolus uuema aja mõtteviisidega. Teadus aga pakub kiireid muutumisi, uut valikut, millesse uskuda. See tekitab pahatihti pingeid traditsioone armastavate usklike ning teadust kummardavate inimeste vahel.
Nagu paljude protsesside puhul meie maailmas, esineb ka ülal toodule vastupidiseid olukordi. Kui iidsetel aegadel valitses algsete inimeste seal animistlik maailmapilt, ajaloos edasi liikudes tekkisid valdavalt monoteistlikud suunad, siis tänapäevane religiooniõpetuste nägemus on hoopis keerukam. Tekkinud on väga palju uusi usulahke ja kõrvalharusid, mis oma õpetusega püüavad teaduse arengus pettunud ning üldiselt segaduses inimesi aidata mõista kõike meie ümber uue pilguga. Võiks ehk isegi väita, et usuvabaduse tõttu on igaühel võimalik leida just personaalselt sobiv usk. See võib häirida nö pseoduteadlasi, kelle ülimaks eesmärgiks pole mitte ühiskonna heaolu teenimine, vaid tehnoloogiliste uuenduste pealt raha korjamine. Mis oleks parem viis raha teenida, kui panna inimesed tarbima aina uut ja efektiivsemat leiutist. Religiooni areng ja modifitseerumine aga võiks sellistele rahavooludele kahandavalt mõjuda – inimene otsib pigem seda hingelist või meelelist heaolu ja rahuldust, mille eest kõrget materiaalset tasu ei pea maksma.
Sõbrad
Kuigi teadus näib olevat väga arengualdis ja pidevalt modifitseeruv ning täiustuv, andes inimestele üüratult palju pisiteadmisi elust, on siiski paradokse, millele ka tänane teadusmaailm pole suutnud ammendavat vastust leida. Ükski teadusmees pole veel suutnud leida otsest tõestust Universumi tekke kohta. Meil on Suure Paugu teooria, kuid see on vaid hüpotees sündmusest, mida pole võimalik taastada – tekib vastuolu teaduse kui objektiivse reeglistiku suhtes. Kuidas kinnitada selle sündmuse toimimist, kui tõendid puuduvad? On küll kindel, et Universum on tekkinud – me oleme ju praegu siin, aga kuidas, ei tea mitte keegi. Samasugune suur küsimärk valitseb elu tekke kohal. Praegused uurimustööd väidavad, et elu sai alguse mittebioloogilistest ainetest ja füüsikalistest protsessidest, mille käigus tekkisid algelised bio-orgaanilised ained. Aga kuidas kinnitada, millistel põhjustel, kus ja kuidas „otsustasid“ need orgaanilised molekulid kontsentreeruda ja evolutsioneeruda tänasteks keerukateks kompleksorganismideks. Evolutsioonilise teaduse võtmeküsimus on aga nende elusoleste replitseerumisvõime olemasolu tekkimine ja toimumine. Nendele küsimustele võimaldab vastata religioon, mis kompenseeriks teaduses seni avastamata tühimikud ning teadus seletab seda, mis usu haardest välja jääb. Ehk polegi võimalik kõigele leida kindlat kontrollitud vastust, võib olla pole neid vastuseid üldsegi olemas?
Näeme iga päev faktilisi tõestusi teadustööde positiivsetest tulemitest. Meil on ülikiire globaalne internetivõrk; masinad, mis teevad sekunditega ära mitme kuu matemaatilised arvutused, geeniteraapiaga suudame ravida või leevendada haigusi, mis oleks varem kindlasti surmaga lõppenud. Tänu teadus-tehnoloogilisele progressile oleme suutnud vallutada alasid, millest vaid unistada võisime. Me oleme arendanud oma teadmisi nii kaugele, et suudame korvata religioonis vajaka jäävad kohad, mis eeskätt on seotud inimkonna füüsilise heaoluga. Kes oleks sajandeid tagasi osanud arvata, et libahuntide, koletiste ja vaimolendite nägemine võib olla seotud ühe pisitillukese seene Claviceps purpurea ehk tungaltera vohamisega rukki- ning nisupeadel. Inimesed pidaseid neid nähtusi siiski reaalseteks, toetudes oma uskumustele ja pärimuskultuurile.
Me oskame nimetada paljusid usundeid, kirjeldada nende iseloomu ning ajalugu, üldist teket. Arvatavasti on usk inimese arenguga alati koos käinud, samamoodi nagu ka teadus laiemas, progressi mõistes. Ma arvan, et üldplaanis teadus on samamoodi osa mingist laiemahaardelisest „religioonist“ ja arusaamisest. See on vastand tüüpiliseltele uskumustele, mis põhinvad maailma tunnetamisel ja tajumisel. Teadus on kui usk nähtuste ja elu olemuse seletamisest ja korrastamisest. Võib olla veidi primitiimsemad inimsesed mõistsid nende kahe kokku kuuluvust ning hoopis meie, uuema ajastu mõtlejad rebime neid asjatult kahte leeri. Ehk võib öelda, et teadus ongi juba otseselt kujunenud uueks usulahuks. Ma ei nimetaks seda haru ateismiks, sest ateism kehastab minu jaoks üldiselt kõikide uskumiste puudumist ning tõelisi ateiste on arvatavasti väga vähe. Pigem võiks seda kutsuda teadus-usuks – uskumine teaduse meetoditesse. Teadusest on saanud samasugune informatsiooni ja õpetuseallikas nagu olid ajalooliselt näiteks kristlus või mõni muu tuntud usuharu. Nagu ka tüüpilistel religioonidel on preestrid või juhid, on teadusreligiooni kuulutavateks figuurideks teadlased, kes teevad muidu keerulise informatsiooni kõigile arvusaadavaks ning kasutatavaks. Jumalad, jumalused ning muud nähtused ja tajud on religiooni abstraktne pool, siis samuti teadmistekogum on tänapäeva teadus-usus samaväärse olekuga. Ehk me isegi aeg-ajalt jälgime teaduslikke uudiseid sama pimedalt ning üheplaaniliselt kui keskaegsed kristlased või mõned hetkel eksisteerivad sektiusulised.
Ainult piisavas pimeduses näed sa tähti.
Aeg-ajalt näib, et asjade ning olukordade klassifitseerimine ning süstematiseerimine on inimestele ühine liigiomane tunnus. Me tahame luua ning ka loome pidevalt neid pisikesi loodusest mitteolenevaid kastikesi ja grupikesi, et silma paista, eristada ülejäänud massist. Ütleme, et sina oled nüüd seda värvi nahaga, sina aga nii tark, tema aga hoopis kolmandat usku, mõtlemata, et need samad uued piirid võivad meis endis põhjustada arusaamatust ning pingeid. Olgu, inimene on siiski loomariigis silmapaistev oma tahtmise poolest kõike kontrollida. Las jääda need erinevad rühmad, et igaüks leiaks oma kuuluvuse, kuid kindlasti on kasutu kakelda selle üle, mis siis elus tähtsam on, kas teadus või uskumine. Ma olen kindel, et kui inimesed leiaksid üheskoos aega mõtiskleda nende kahe elus väga olulise ning kadumatu väärtuse üle, oleks võimalik moodustada mingigi kompromiss ja ühine keel. Inimkonna varasemates ajajärkudes on need väga hästi ning lõimunult koos töötanud. Religiooni ja teadus on inimeste elu väga palju mõjutavad faktorid ning olenemata paljudest erinevustest oleks nende hea koos toimimine kasulik kõigile. Ma ei näe mingit probleem, kui teadlased ning teoloogid oma ideed ühendaksid, luues võib olla veelgi täiuslikuma nägemuse meile tuntud ja tundmatust maailmast, filosoofia ning filosofeerimine on alati kuulunud nii teadusinimeste kui ka religioosete õpetuste valdkonda. Tegelikkuses on ju neil sarnane eesmärk, vaid vahendid ja meetodid on erinevad – muuta inimese elu paremaks, aidata tal mõista kogu maailma ja iseennast.
Natuke muud jura siis ka lugemiseks :)
