Indolence

Kui ma suudaksin oma laiskusesse peidetud tunnid muuta produktiivseks tööks, oleksin ma jõudnud praeguseks hetkeks kirjutada kolm raamatut, astuda kunstikooli, olla tuntud noor moedisainer, lõpetada oma bakatööd, anda välja masendav-emoliku luulekogu, trennida oma ihult pekki, omandada filoloogiliste ja psühholoogiliste arutelude kaudu valgustavat infot huvitavate inimeste maailmapildi kohta ning KIRJUTADA IGAPÄEVASELT SEDA BLOGI.

Aga nii need asjad on, kui loodus on lajatanud sulle liigse kuhjaga laiskust, siis parim, mida sa teha saad, on pidevalt vinguda. :)

Tool - The Pot

Jah, üleeile oli üks nendest päevadest, kus ma olin produktiivne tervelt 1,5 h. Läksin magama 4.11, kuna ma ei suutnud Mount and Blade'i mängimist lõpetada. Ma ärkasin kell 7.30 selleks, et esimene loeng üle lasta. Pikutasin 20 min teleka ees ning ootasin bussile minekut. Magasin 45 min bussis. Roomasin Riiamäest üles molbio loengusse - 1,5 tundi mindfucki. Tulin koju, sõin. Läksin kell 13.30 magama ning ärkasin 16.30. Istusin facebookis ja failblogis. Käisin poes. Magasin uuesti. Sõin vanaks läinud hiinakapsast. Magasin veel natuke. Kuulasin klassikalist muusikat. Istusin netis ja refreshisin iga minuti tagant facebooki lehte. Lugesin postimeest (2 korda). Ja ma ei saanud lugeda oma kallist "Jää ja tule laulu" edasi. Kõik.

I has ache.

Jah. Eile valutas mu pea nii vastikult, et ma tahtsin surra. Rumal mõte, aga ma ei suutnud, see oli jube. Lõin oma ajus väikeseid kujutluspilte, kuidas ma surun pastaka oma vasakusse silma, otse valukoldesse ning surgin teravikuga sel ringi, kuni valu järele annab. Hea, et see nüüd läbi on, ma olen nii õnnelik.

Las minna.

The Sisters of Mercy - Driven Like the Snow

"Aile!"

"Noh!?"

"Mida sa vahid? Joome kiiremini, külm on ju!"

"Ahh? Jah. Okei."

Veripunane veiniollus voolas külma joana keelel ning kleepus oma magusas siirupises mekis suulakkegi. Novembrikülm näpistas tõepoolest ninaotsa ning kõrvugi, rääkimata siis vaid õhukestes sukkpükstes jalgadest. Pudel käis kiiresti käest kätte, värisevatelt huultelt võbises niisket auru, mis pimedas küll pigem aimatav kui nähtav oli.

Pühkisin mantlivarrukasse suud. K pani veinipudeli tara taha hoiule, lükkas veidi kuivanud kibuvitsapõõsast maskeeringuks peale ning kustutas sigareti.

"Lähme siis sisse."

Krudiseval liiva-lume-kruusa-segul tatsasime kolmekesi kostuva bassimürina suunas. Pagan, järjekord. Veelgi külmetamist. Lõpuks ka see ukseava. Ärge trügige! Piletimüüja lasi kaks tüüpilist puhvis klubitsikki tasuta sisse. Aga meie? 75 krooni on lausröövimine! Mis seal ikka.

Ajasin sõõrmed puhevile ning hingasin sisse inimlõhnadest, parfüümiaurudest, alkoholilehast ning sigaretivingust paksu õhku. Voolasime koos inimmassiga riidehoiu poole. Muusika müdises ning silmitsesin ekstaasis inimesi laserite vehklevates valguskiirtes tantsimas. Mõnus.

Tantsime. Suitsetame. Põrkame inimestega kokku. Täna on iga samm kokkupõrge.

Mikrobioloogia õppejõud oleks kindlasti õnnelik, sellist variatsiooni mikroobide maailmast ikka annab otsida.

Trügime suitsuruumi. Lootusetult ummistunud. Või siis ka mitte.

Ühes nurgas, minule meeldivalt raamaturiiuli kõrval oli vaba ja üsnagi mugava olemisega diivan. Viskasin jalad lauale, võtsin siidkotikesest pika ja peenikese sigareti ning süvenesin raamaturiiuli sisusse.

"Pagan küll. Täna on siin nii palju alakaid! Kurat, kõik kohad on neid viimasel ajal täis. Vaata, näiteks see tüdruk seal, kindlasti alakas. Tal on juba selline olek - ei, pigem ikka välimus."

Pöörasin pilgu valjuhäälsete naabrite poole ning tundsin vaikset provokatsiooni hinges kasvamas. Või oli see lihtsalt alkohol. Tahaks segada vahele. Kas see on ebaviisakas? Otseloomulikult mitte!

"Vabandust, ma juhtusin pealt kuulama, nii tobe kui see ka poleks. Siiski arvan ma, et too noor neiu on lihtsalt pisut alkoholi kuritarvitanud, kuid alaealine ta vaevalt on."

"Hmm, või nii............................................"

This is probably the most random post ever. (: