Kakasti.

Feeling low, feeling sad.

Tuju on halb juba eelmise nädala algusest. Kulminatsioon oli ilmselt pühapäeval, kui ma ärkasin kell 2 hommikul peale alkoholi embuses veedetud ööd. Peab mainima, et see substants on oma mõjud minetanud. Ei tahagi enam. Aga võib olla oli probleem ka selles, et mul oli kuidagi kurb tuju. Või noh mitte otseselt kurb, aga siiski mitte ka peomeeleolu. Igatahes olin ma enne seda 2 kuud 0-tolerantsil olnud, mis tegelikult on päris huvitav, sest mitte, et ma ilma etanooli manustamiseta nädalavahetusi mööda ei oskaks saata, vaid eks mul  (nagu ka paljudel teistel) on rumal harjumus peale sauna natuke midagi juua, või lihtsalt osta pudel veini ning mekkida veidi. Aga vot, ma suutsin sellest 2 kuud hoiduda ning tuleb tunnistada, et ma tõesti tundsin ennast paremini ilma hommikuse herr Pohmeluseta. 

Jummel, mul tuli ilge keefiri isu praegu...

Esmaspäeval läksin jalutama ning mõtlesin igasuguseid asju. Näiteks seda, et tegelikult on füüsika elu alus, elu seletus. Et matemaatika on keel, füüsika on vorm ning teised loodusteadused on väljund.

Matemaatika ilma füüsika ning teiste loodusteadusteta on suhteliselt viljatu teooria. Nagu ka keel, mille mõte avaldub sõnade sisus, lause ehituses ja lõpuks veel kontekstis. Matemaatika on oluline ainult ühtlustamiseks, mõistmise lihtsustamiseks, sarnasuste leidmiseks ning välja toomiseks. 

Kuid füüsika on see vorm, mis painutab kõik muu enda järgi, endale alluma. Vähemalt nii paljus, kui me suudame hetkel mõista ning hoomata - kõigel on füüsikaline tagapõhi. Kuigi füüsika nagu ka matemaatika on lihtsustused. Nad annavad meile edasi põhimõtte ning kindla reeglistiku, milles süsteemid toimivad ning kuidas protsessid kulgevad. Jah, muidugi, me saame aru, miks valgus prismat läbides murdub, ning lainepikkuste alusel värvide spektriks lahutub või  miks molekulide vahel mingid interaktsioonid toimuvad. Kuid füüsika jääb hätta elu defineerimisega ning isegi kui me suudaks elulisi protsesse füüsikaliselt kirjeldada, oleksid need sama tuimad ning kasutud kui matemaatiline üleskirjutus. Teised loodusteadused võtavad füüsika seadused ning matemaatilise keele ning seletavad elu orgaaniliselt, sellises vormis nagu me seda iga päev näeme, samas olles valmis end kahe esimese abil põhjendama. 

Aga sellegi poolest ma vihkan matemaatikat.   :(

Kõht koriseb ning kell on liiga palju, et poest keefiri tuua. 

Kuigi homme on eksam, siis ma ei kavatsegi õppida. 

Ma hakkan hoopis Adventure Time'i vaatama.

50 effing Shades of effing Gray

Well hello there, I've been away for a while. No, I was not dead - not literally I guess.

Ah, ma tahaks midagi natuke kirjutada, sest ma olin juba tubli ja ikka viskasin sellesse bloginärakasse tekste üles. Nüüd ma jälle ei tea, millest alustada. Aga võib-olla siiski tean...
Nagu te kõik juba kuulnud olete sellest super-erootilisest ning tapvalt seksikast "emme pornost", mis riiulitelt klassika ähvardab kukutada (viide). INDEED, ma räägin raamatust "Viiskümmend halli varjundit". 
Oo, ma juba aiman mida te mõtlete: 
1) nüüd ta lajatab ning taob seda raamatu põrguleekidesse põlema, milline jultumus, milline ignorantsus ja vanamoelisus.


VÕI
2) sadomasohhist hakkab kiitma mingit perversset seksijuttu, haiglane jutuke haiglastele inimestele peaks.
Kõigi lugejate kurvastuseks ei kavatse ma üldse midagi sellist teha. Esmalt sellepärast, et ma tõepoolest pole raamatut (veel) lugenud ning ei taha ette mingeid põhjapanevaid väiteid esitada. Teiseks - minus tekkis huvi hoopis selle raamatu ühiskondliku mõju ning tagasiside vastu. Päris tõsiselt kohe. Ma sattusin lugema Kaur Kenderi ülimalt iroonilist kokkuvõte-arvustust (viide) nii raamatu kui meie ühiskonna kohta ning peab mainima, et see mõjus mulle kui rusikas silmaauku. Ma pole eriline Kenderi fänn, tõttöelda olen ma ta teoseid vaid sirvinud, kuid nende ülbiklik stiil pole päris see, mis mulle peale läheks, ent tuleb tunnistada, et see tekst mulle meeldis. Minu meelest tabas ta täpselt naelapea pihta, kui kirjutas naistest ning nende ütlemistest/mõtlemistest, mis muidugi foorumi feministidest staarkommenteerijad kettasse ajas. Naljakas oli see, et tänu oma kommentaaride tõestasid need nais-indiviidid (mis ei näita loomulikult ühiskonna keskmist või normi), et Kenderil oli õigus. Saamata aru isegi sellest, et Kenderi tekst irooniline oli.



Ja tegelikult paneb mind imestama inimeste jäärapäisus või kinnisus (mul ei tule isegi praegu õiget sõna selle kirjeldamiseks meelde). Inimesed pahandavad ning vannuvad, et loe mitte iialgi seda raamatut. Minu arust on see rumalus. Isegi kui see on halb, siis halb peaks tundma, sest kui sa ei tea, mis on ääretult halb, siis kuidas sa üldse oskad hinnata, mis on hea? Selle järgi, mis teised ütlevad? Aga siin on ju kohe vastuolu... Selle järgi, et sa pead ennast piisavalt intelligentseks? Ilmselt ei rääkinud siin mitte sinu intelligentsus, vaid ego. Ma pooldan sünteesi - kuula, mis teised ütlevad ning vaata, mis su mõistus sulle ütleb. Üks ilma teiseta on juhm pimeduses koperdamine.
Tegelikult tahan ma selle pika soperdisega öelda seda, et olge kriitilised (ka enesekriitilised), ent lugege ikka raamatuid. Parem halb raamat kui halb telesaade.
Aga mina kavatsen seda raamatut kindlasti lugeda. Ehk ma siis kirjutan ka, mis ürgseid või vähem ürgseid tundeid see minus tekitas.

Seniks,

Teie 50 halli varjundit.