See on tänase postituse märksõna.
Kas olete kunagi lugenud Jack Londoni "Martin Edenit"? Ei? Siis tehke seda.
Martin Edeni elulugu on melanhoolne, mitte pürsitult dramaatiline, vaid ürgselt ja hellalt kurb kui talvine loojang. Kui Hugo on romaanis "Inimene, kes naerab" kujutanud tõelist ning sügavpuhast armastust, siis London kätkes oma teosesse kauni kurbuse. Lugedes neid ridu aina uuesti ja uuesti, see võlu kasvab, kuid iga leheküljega tunned, kuidas järjest enam tõstad pead sügavalt siirast kurbusenoot. Kõik kulmineerub südant lõhestavalt, ehkki London kirjeldab neid sündmusi pigem kui rahu saamist, tundub see nii ebaaus ja nutma panev. Geniaalne magusmõru teos.
See on raamat, millega tunnen end sarnastuvat, ühilduvat, ma mõistan ning tajun seda ängi, soovi ja valu. Ma valetaksin, kui ütleksin, et ei võidelnud meeleheitlikult pisaratega, lugedes raamatu lõpulehekülge. Ning ma nutsin kui väike laps, enamgi veel, ma nutsin kogu maailma pärast. See oli ääretult kurb. Ent samas olen ma õnnelik, need pisarad olid emotsioonid, tunded, mõtted, just see, mille nimel üks kirjanik terve elu vaeva näeb. London oli saavutanud oma eesmärgi.
Lugege.
Ma ei suutnud uinudagi, tajusin selle teose ülimõjuvat ning rasket aurat oma hinges ja meeles. Kõik see maisus ning naiivsus mu ümber muutus ahistavaks ja ängistavaks, labasuse kütked näisid mulle veelgi lähemal olevat. Olin masendunud. Teadsin, et maailm ning ühiskond käituvad minuga lõpuks samuti kui Martin Edeniga, minust saab selle lihtsameelse ning tobeda inimmassi järjekordne nähtamatu ohver. Kurbus, vaid kurbus jäi hinge.
"Oh kui kurb, kui õnnetu ma olen, kuidas elusaatus rõhub mind!...
Kuula, üleval mu pea kohal keerleb mustatiivaline lind..."
Ruja - "Must lind"
