Täna ma taipasin, kuivõrd oluline võib olla 1 punkt, 1%, 1 nii tühine killuke tervikust. Aitäh, ELU, et sa mulle ikka selle ühe ja sama asja eest juba kolmandat korda jalaga näkku virutad. Saatuse iroonia irvitab mulle vastu, kuid pole süüdistada kedagi peale iseenda.
Võtab pisarat kiskuma :'(
All that we see or seem, is but a dream within a dream. (E. A. Poe)
esmaspäev, 7. märts 2011
pühapäev, 6. märts 2011
Anatomy of Change
Mind ei rõõmusta enam miski.
Ma ootasin ehk midagi enamat. Mida täpsemalt… ei teagi. Tundub, et ma kujutasin seda süsteemi pisut teisiti ette, sest praegu puudub kõige selle elu juures just fun-faktor. Ma arvasin, et mul on rohkem aega pühenduda ka iseendale, kuid viimaste aegade varjus pole see kuidagi võimalik olnud.
I'm stuck and cold.
I'm stuck and cold in marshland.
I'm stuck and cold where life is
plentiful but nothing lives.
Võib olla on mu tujutus lihtsalt üsna-üsna pea tärkava kevadväsimuse kõrvalprodukt (ja kui ma kunagi suureks saan, siis ma hakkan teadlaseks ja tõestan, et kevadväsimus ON olemas) või olen ma tõesti mandunud, sest miski ei köida mind enam, ehk kui köidakski, poleks mul aega sellega tegeleda. Seetõttu olen ma üritanud vältida asju, mida ma armastan, et mul ei tekiks mingit igatsust, kuid see on nö kaheotsagavorsti teema – mitte tegemine masendab, tegemine masendab veelgi enam, sest siis ma mõtlen pidevalt, kui palju „kasulikku“ ma oleksin võinud hoopis korda saata. Argipäev on kuidagi väga halli kuube mattunud. Kool-kodu-uni-tsükkel (hah, kõlab nagu tsitraaditsükkel) on nii kuradi väsitav. Ahjaa, seoses tsüklitega, siis peale suurt kondikeste õppimist nägin ma paaril järgneval päeval unes neid samu FACIES POPLITEAsid, COLLUM CHIRURGICUMe, CORPUS OSSIS ILIIsid ning kuidas ma neid joonistasin. Ajusäbrukestes jooksid sõnad rivis nagu kergelt debiilsel indiviidil, kes armastab pead vastu seina peksta. Ja üleüldiselt, wtf-unenäod on juba 2 nädalat kestnud, nii et üks REM-une staadium lõppeb alati kell 03.35 – 03.55 vahel, mis on iseenesest täiesti normaalne, kuid pisut õõvastav, kui juba mitmendat korda ärgata teatud ajavahemikul selletõttu, et sa näed unes, et kukud liftiga alla või satud autoõnnetusse. Ja millegipärast ei näe ega tunne ma kunagi seda, kuidas ma surma saan, vaid hetke enne lõppu ütlen ma endale, et see on uni, ärka! Ja ma ärkangi.
Nothing that I say or do, matters to the
Big Machine. Nothing that I think or feel, matters to the Big Machine. If I am
dead when tomorrow's gone,
the Big Machine will just move on.
Haha, ma just avastasin mingi põneva tekst oma dokumentide seast :D
Pagan võtaks, ma arvasin, et seda ei juhtu mitte kunagi. Ja nii kummaline kui see ka ei oleks, sain ma sellest aru alles nüüd, kui mu vereringes kohiseb 20cl tekiilat ja pool liitrit kehva kvaliteediga šampust. Miks? Jumala pärast (ehkki ma ei oma eirlist arusaama jumaluste kui selliste olemasolust), miks mul lasti just temasse armuda?!?!? Tegeltikult hullemat inimest vist annaks otsida, saatuse irooniana olen ma just tema vastu tunded tekkinud. Kõigist kõige ebasobivamatest paarilistest, leidsin ma just tema. Aga no tegelikult on see minu puhul alati niimoodi olnud – vale tundub alati nii õige .Ei, tegeilikult ma tean, et VALE ongi VALE, aga ikkagi ma tahan seda VALEt. Aga see on tema süü ka… Ta ise provotseeris mind, mis sellest, et ma pidevalt vastu hakkasin ja talle vägagi solvavaid märkusi tegin. Ta nägi mind läbi. Ta vist tundis, et ma armastan pinda käimist ja meelitusi ja pealetükkivat käitumist. Ning ta oli nii kuradi järjepidev… Ma pean tunnistama, et ma olen kaotanud lahingu, milles ma arvasin ennast nii kuradi osav olevat. Ma olen kaotanud mitte ainult rünnaku, vaid ka viimased kaitsevariandid. Ma olen haavatav - meeleheitel metsloom puuris, emaihust irdudnud imik, rumal ning elukogenematu inimlaps. Ohjah… Tahaks unustada, kuid…
Oh, seda rumalat meelt.
Ah veel, et Black Swan on niiiiiiii laaaaav ja see video on päris khuul.
Ma ootasin ehk midagi enamat. Mida täpsemalt… ei teagi. Tundub, et ma kujutasin seda süsteemi pisut teisiti ette, sest praegu puudub kõige selle elu juures just fun-faktor. Ma arvasin, et mul on rohkem aega pühenduda ka iseendale, kuid viimaste aegade varjus pole see kuidagi võimalik olnud.
I'm stuck and cold.
I'm stuck and cold in marshland.
I'm stuck and cold where life is
plentiful but nothing lives.
Võib olla on mu tujutus lihtsalt üsna-üsna pea tärkava kevadväsimuse kõrvalprodukt (ja kui ma kunagi suureks saan, siis ma hakkan teadlaseks ja tõestan, et kevadväsimus ON olemas) või olen ma tõesti mandunud, sest miski ei köida mind enam, ehk kui köidakski, poleks mul aega sellega tegeleda. Seetõttu olen ma üritanud vältida asju, mida ma armastan, et mul ei tekiks mingit igatsust, kuid see on nö kaheotsagavorsti teema – mitte tegemine masendab, tegemine masendab veelgi enam, sest siis ma mõtlen pidevalt, kui palju „kasulikku“ ma oleksin võinud hoopis korda saata. Argipäev on kuidagi väga halli kuube mattunud. Kool-kodu-uni-tsükkel (hah, kõlab nagu tsitraaditsükkel) on nii kuradi väsitav. Ahjaa, seoses tsüklitega, siis peale suurt kondikeste õppimist nägin ma paaril järgneval päeval unes neid samu FACIES POPLITEAsid, COLLUM CHIRURGICUMe, CORPUS OSSIS ILIIsid ning kuidas ma neid joonistasin. Ajusäbrukestes jooksid sõnad rivis nagu kergelt debiilsel indiviidil, kes armastab pead vastu seina peksta. Ja üleüldiselt, wtf-unenäod on juba 2 nädalat kestnud, nii et üks REM-une staadium lõppeb alati kell 03.35 – 03.55 vahel, mis on iseenesest täiesti normaalne, kuid pisut õõvastav, kui juba mitmendat korda ärgata teatud ajavahemikul selletõttu, et sa näed unes, et kukud liftiga alla või satud autoõnnetusse. Ja millegipärast ei näe ega tunne ma kunagi seda, kuidas ma surma saan, vaid hetke enne lõppu ütlen ma endale, et see on uni, ärka! Ja ma ärkangi.
Nothing that I say or do, matters to the
Big Machine. Nothing that I think or feel, matters to the Big Machine. If I am
dead when tomorrow's gone,
the Big Machine will just move on.
Haha, ma just avastasin mingi põneva tekst oma dokumentide seast :D
Pagan võtaks, ma arvasin, et seda ei juhtu mitte kunagi. Ja nii kummaline kui see ka ei oleks, sain ma sellest aru alles nüüd, kui mu vereringes kohiseb 20cl tekiilat ja pool liitrit kehva kvaliteediga šampust. Miks? Jumala pärast (ehkki ma ei oma eirlist arusaama jumaluste kui selliste olemasolust), miks mul lasti just temasse armuda?!?!? Tegeltikult hullemat inimest vist annaks otsida, saatuse irooniana olen ma just tema vastu tunded tekkinud. Kõigist kõige ebasobivamatest paarilistest, leidsin ma just tema. Aga no tegelikult on see minu puhul alati niimoodi olnud – vale tundub alati nii õige .Ei, tegeilikult ma tean, et VALE ongi VALE, aga ikkagi ma tahan seda VALEt. Aga see on tema süü ka… Ta ise provotseeris mind, mis sellest, et ma pidevalt vastu hakkasin ja talle vägagi solvavaid märkusi tegin. Ta nägi mind läbi. Ta vist tundis, et ma armastan pinda käimist ja meelitusi ja pealetükkivat käitumist. Ning ta oli nii kuradi järjepidev… Ma pean tunnistama, et ma olen kaotanud lahingu, milles ma arvasin ennast nii kuradi osav olevat. Ma olen kaotanud mitte ainult rünnaku, vaid ka viimased kaitsevariandid. Ma olen haavatav - meeleheitel metsloom puuris, emaihust irdudnud imik, rumal ning elukogenematu inimlaps. Ohjah… Tahaks unustada, kuid…
Oh, seda rumalat meelt.
Ah veel, et Black Swan on niiiiiiii laaaaav ja see video on päris khuul.
Tellimine:
Postitused (Atom)