mu ees laual on süda must
ning selle kõrval
hing
mis just
valgeks end teeskleb
All that we see or seem, is but a dream within a dream. (E. A. Poe)
laupäev, 7. detsember 2013
see valu, see haige valu minu hinges, see tapab mind. söövitab mind, põletab mind.
see viha, toores ja vali vihkamine iseenda ja kõigi teiste vastu.
see igatus, ootus ja lootus, mida päriselt olemas ei ole, mis eksisteerib vaid minu õnnetute ajukäärdude vahel.
see nukrus, magusmõru melanhoolia pitsitab nii teravasti südant
kõik on mõttetu.
kõik on mõttetu.
elu pole muudkui aeglane põlemine, suitsu ja tuleta läbipõlemine, kurb kärssamine. ja milleks? mis on selle aeglase susina mõte? EI OLEGI... MINGIT MÕTET POLE! MINGIT KÕRGEMAT IDEED POLE!
ning kõik, mis on, on vaid illusioonid minu peas. haiged skisofreenilised unenäolised visuaalid. enesepetmise lõngad või ämblikuniit, millesse takerduda.
vaid üks näitemäng, üks etendus, kuhu olen ma sattunud iseenda teadmata. justkui oleks keegi unustanud mulle käsikirja anda. kõigil on roll mängida, sõnad suhu pandud. ja ma olen üksi, mõistmata, keda või mida uskuda. pimesi vehin kätega ning karjun välja sõnu, rikun teiste rolle ning hävitan nende mõttekäike. miks ma külvan seda kaost enese ümber? miks ei mõista ma teha otsuseid ning valikuid, millega ei kaasneks valu? pigem, miks ei taha ma teha neid valikuid? ma hävitan ennast ning oma väikest häbiväärselt haiglast maailma, milles ma naudin inimestele haiget tegemist nii väga.
tuleks sellele lõpp, tuleks ometi. laseks ma endal põgeneda sellest hävitustööst. säästaks ma teisi vähemalt endaga põhja tulemast. ma ei jaksa sellega toime tulla. ma ei jaksa seda melanhooliat endas kanda.
ja ma tean, miks mind selle värdjaliku valu ning piinaga karistatakse. sest ma olen selle ära teeninud. ma olen kohutav inimene, kohutavalt halb õel ning kibestunud. ning seetõttu olen ma ära teeninud hingepiitsutamise.
andke andeks, kallikesed, mul on jälle depressiivne päev.
see viha, toores ja vali vihkamine iseenda ja kõigi teiste vastu.
see igatus, ootus ja lootus, mida päriselt olemas ei ole, mis eksisteerib vaid minu õnnetute ajukäärdude vahel.
see nukrus, magusmõru melanhoolia pitsitab nii teravasti südant
kõik on mõttetu.
kõik on mõttetu.
elu pole muudkui aeglane põlemine, suitsu ja tuleta läbipõlemine, kurb kärssamine. ja milleks? mis on selle aeglase susina mõte? EI OLEGI... MINGIT MÕTET POLE! MINGIT KÕRGEMAT IDEED POLE!
ning kõik, mis on, on vaid illusioonid minu peas. haiged skisofreenilised unenäolised visuaalid. enesepetmise lõngad või ämblikuniit, millesse takerduda.
vaid üks näitemäng, üks etendus, kuhu olen ma sattunud iseenda teadmata. justkui oleks keegi unustanud mulle käsikirja anda. kõigil on roll mängida, sõnad suhu pandud. ja ma olen üksi, mõistmata, keda või mida uskuda. pimesi vehin kätega ning karjun välja sõnu, rikun teiste rolle ning hävitan nende mõttekäike. miks ma külvan seda kaost enese ümber? miks ei mõista ma teha otsuseid ning valikuid, millega ei kaasneks valu? pigem, miks ei taha ma teha neid valikuid? ma hävitan ennast ning oma väikest häbiväärselt haiglast maailma, milles ma naudin inimestele haiget tegemist nii väga.
tuleks sellele lõpp, tuleks ometi. laseks ma endal põgeneda sellest hävitustööst. säästaks ma teisi vähemalt endaga põhja tulemast. ma ei jaksa sellega toime tulla. ma ei jaksa seda melanhooliat endas kanda.
ja ma tean, miks mind selle värdjaliku valu ning piinaga karistatakse. sest ma olen selle ära teeninud. ma olen kohutav inimene, kohutavalt halb õel ning kibestunud. ning seetõttu olen ma ära teeninud hingepiitsutamise.
andke andeks, kallikesed, mul on jälle depressiivne päev.
Tellimine:
Postitused (Atom)