Ma olen ikkagi nende ärevusmomentidega (khm, neid ei saa just ärevushoogudeks nimetada) hädas. Lihtsalt lambist... isegi siis, kui ma olen täiesti rahulik ja toimetan vaikselt mingeid omiasju, "heljub" kusagilt määramatusest mulle pähe teatud kinnisideeline mõttekild, tekib paanika, surmahirm, ma hingeldan, muutun äärmiselt närviliseks, lisaks veel kuuma/külmahood ning minestamistunne jne. Tavaliselt läheb selline paanikahetk umbes 10 sekundiga üle, kui ma olen suutnud endale sisendada, et kõik on korras, midagi ei juhtu, rahune maha. Ma hingan sügavasti sisse ning tunnen, kuidas hirmutunne tasapisi lahtub. Siiski, ma kardan natuke, ma kardan, et ükskord iseenda rahustamisest enam ei piisa ning see hirm jääb igavesti kestma.
Fakk, ma olen ikka lootusetult armunud ja armunud lootusetult. Ehkki ma näen ja tajun maailma liikumist ning tean, et miski ei saa olla staatiline, jäävus ja püsiv tähendaks surma või pigem mitte-eksistentsi, siis tekib mul alatasa tunne, et millegipärast esineb elus liigagi palju korduvat, liiga palju tsükleid. Jah, kaasa arvatud ka joomistsükleid (kahjuks või õnneks). Ma olen taaskord sattunud selle sama jama otsa, mis toimus täpselt aasta tagasi. Jep, haavad on taas lahti rebitud, et neile veel kibedat soola peale puistada. Ma olen rumal, lausloll. Oma vigadest ei õpi. Kuigi tegelikult võib olla peakski siin parastama ja ütlema: ise oled sa seda tahtnud! Tegelikult ma ei oskagi iseenda kaitseks midagi öelda: vingun ja virisen, aga olukorra parandamiseks reaalseid otsuseid ei tee. Persse kõik!
(Kusjuures ei saa mainimata jätta, et terve neljapäev öö seisis lahendus minust pool meetrit eemal. Seisis seal ja justkui ootas, et ma talle õlale koputaksin. Ehk oli see saatus, mida ma jälle ei märganud?)
Okei, ma ei viisti enam vinguda.
Kuigi ma püüan alati olla selline vaimne hipster, ikka ujuda vastuvoolu, olen ma seekord pidanud tunnistama mainstreemi kaasahaaravust. Nimelt pean (no või siis ka mitte, aga ma tahan)rääkima kõigile ammu teada/loetud/nähtud "Troonide mängust" - raamatust kui seriaalist. Kuima esmalt kuulsin, et on ilmunud uus laineid lööv fantaasiasari (või noh, ilmunud oli ta juba ammu, mina olin kergelt hiljaks jäänud paar aastat), mis kogub minutitega austajaid, siis olin ma kergelt öeldes skeptiline. Ma olen ju andnud Tolkieni fännitar, kordi lugenud tema teoseid (kateisi trioloogiaga kaugemalt seotud raamatuid), päris tõsiselt vaimustunud tema maailmapildist ja kujutlusvõimest, ma ei suutnud uskuda, et keegi tänane kirjanik võiks teda selles žanris ületada. Ma pole nüüdki teisel arvamusel, kuna ma ei suuda üht autorit teisest paremaks tõsta, neid on isegi väga raske võrrelda, kuna tegu on esmapilgul sarnaste, kuid tegelikkuses vägagi erinevate lähendemistega fantaasiakirjanduse käsitlusele. Tolkien kui üllas, konservatiivne, rüütellik, ehk isegi pisut positiivne naivistist vastand Martini otsekohesele, julgele, realistlikule võib olla pisut õõvastavale karakterile. Nad on ühe temaatika kaks haru, mis teeb neist mõlemast mu lemmikud. Ma armastan Martini realistlikku ning isegi teatud mõttes rabavat ausust kirjelduste loomisel, see on värskus, mida minu aju vajab. Samas pole see ülepakutult räpane või delikaatne nagu teatud noorte kirjanike (mitte küll fantaasiažanri) looming. Veel mõjub minu tundlikule meelele ääretult kõdidavalt melanhooliline maailmapilt, millesse Martin kätkeb surma, au, valed, luues kokkuvõttes üsnagi realistliku mulje elust karmidel aegadel.
Tegu on tõeliselt kaasahaarava lugemisvaraga, mida ma soovitaksin kõigile, kes peavad lugu nii realismist kui fantaasiakirjandusest.
