Mõttetu postitus.

Ma armastan joonistada!!!



















et selles suhtes mõttetu postitus vist...

For Sleep, press F13

Kord ma istusin oma kõige lähedasema inimesega väljas. Jõime teed ja rääkisime diipidest asjadest. Äkitsi küsis ta mu käest, et kas ma suudan olla ilma mõtlemata, olla nõnda, et pea oleks täiesti tühi, justkui mediteerides. Tol hetkel tundus see küsimus nii absurdne, ma puhkesin naerma ning laususin, et otseloomulikult suudan, mis see siis ära ei ole. Ta vaatas mind üsna mõtliku näoga, kuid ei öelnud rohkem midagi. Nüüd ma tean, mida ta selle küsimuse all silmas pidas.

Ma proovisin mitte mõelda. Sulgesin silmad. Kustutasin toas kõik tuled. Keerasin muusika helid maha. Istusin põrandale ja keelasin oma ajul mõtlemise. See tähendab ma üritasin, sekund või paar. Ning oligi kõik. Ma ei oska poolt minutit ka rahulikus tühjuses veeta… Tore.

Praegu ma lihtsalt… olen väsinud. Ma ei jõua enam. Mõte või paar veel ja ma tunneks mõrkjasmagusat inimliha kõrbehaisu oma ninasõõrmetesse voolavat. Juhe on täiesti koos.

Uskumatu, kui raske on heita peast need sundmõtted, mis konveierilindina mu ajus ringi surisevad. Öösiti, enne uinumist suudan ma tuhat ja üks mõtet veel korra läbi vaadata, analüüsida, hinnata, rääkimata pidevast organiseerimisest, süstematiseerimisest ning lahterdamisest, kuid see kõik on tegelikkuses ebavajalik pahn. Jura, mis mitte kusagile ei vii; surnud ning läppunud nagu kevadine vesi konnatiigis. Need on need samad ammused kulunud kasutud mälestused, mida mu mõistusele meeldib heietada, tarbida, justkui mingit psühhedeelset rahustit. See on peegelpilt või miraaž, peitmaks tegelikkust. kõverpeeglite saali. Kõik on pettus. Mu aju on õppinud mind ennast tüssama. Ja ma lasen sel kõigel aina uuesti sündida.

Mõttevabadus – õigus mitte mõelda

Kuid kunagi pole tühjust. Ka magades mitte.


Sixtyniner - Boards of Canada
http://www.youtube.com/watch?v=mcHdIlMVKN0