Ehk oled tundnud, kuidas maailm ühel hetkel lihtsalt kokku variseb? See, millest hoolisid, mida armastasid, heidetakse põrmu, tallatakse lömaks, purustatakse peenkilluliseks tolmuks. Ainsa momendi vältel hävivad unistused kiiremini kui puruneb klaas. Ning sa tunned, et ei saa enam hingata, miski pitsitab nii valusasti ka kõige pisemaid kopsualveoole, silme eest võtab kirjuks ning pea hakkab kohutavalt ringi käima justkui kõige hullema alkoholijoobe ajal. Ja sa tahakasid midagi öelda, karjuda, endast välja rebida, kuid sõnu ei tule. Vaikus trummeldab kõrvus, valu tambib oimukohtades, südame hoogne pekslemine võimendab seda. Mis kõige hullem - pisaraid pole. Neid ei ole, ehkki kurbus, mis sind valdab, oleks väärt tuhandeid nutetud päevi. Ning just pisaratega päästaksid sa valla oma tunded, mis langedes helklevate ojadena mööda su põski veeredes aitaksid vabaneda hiigelkoormast, kurbusest ja ängistusest. Kuid nii ei lähe. Tasa, õige vaikselt tõmbad end kerra, lukustad oma mõtted ja tunded, peidad end välismaailma eest oma pisikesse süngesse koopasse, mis on juba pikalt pesitsenud sügaval hingesopis, olles alati varjatud ja hägune, ent samas nii rõhuvalt käeulatuses. Seal on ta iga tagasilöögi, pettumuse, valu tagajärjel kasvanud, levitanud oma roiskuv-lõhnalisi musti kleepuvaid kombitsaid, halvates üsna pea su terve mõistuse. Ning nüüd on ta võimust võtmas. Sa oled liiga nõrk, et talle vastu hakata, liiga purustatud, et võidelda. Oled inimvare, seest tühi ja õõnes, mõttetu ning arulage, täis süngust, igatsust, kurbust, mis ajapikku on moondumas vihaks. Just nagu ussitanud ja tohletanud kännuseen, levitad eneselegi märkamata ängist kirbeid eoseid kõikjale, kuhu lähed. Külvad oma kurbust ja valu ka nendele, kes pole sulle midagi halba teinud, kuid see pole ka sinu süü. Sind ju kõrvetab, söövitab see tunne, mis ei lase elada, magada ega hingata. See ei lõppe enne, kui aeg oma hammasratastega suudab nüristada su meelt ja tundeid, peita viha taas paksu tolmukihi alla, ootamaks järgmist äratust. Iga sellise valusööstu tõttu armistub hing, tekib uus tükk tihedast ning läbimatust kapslist, mis õigepea kohutab sind matta elusalt.
Kes oskaks küll öelda, kui palju arme on puudu minu hinge elusast palsameerimisest?
