I'm back, bitches!

Linna kohal hõõgus teravkollane kasvuhoonevalgus justkui saabuva lõpu eelviimane hingetõmme. Õhk oli niiskusest rammestunud ning lõhnas mulla järele. Üksikud ööliblikad pekslesid vastu piiskadest märga aknaklaasi. Nad olid pimedad. Või ehk hoopis armunud. Pimestatult armunud valgusesse. Ma vaatasin, kuidas nad iga põrkega oma tiibadelt tillukesi hõbedast soomuseid aknale kleepisid. Iga hoop oli killuke surma, tükikesed nende haprast kehast jäid klaasile kui elu hinnaga kinni makstud jäälilled. See surmahõng hirmutas mind. Hing kiskus kipra. Ta polnud ikka veel koju tulnud. Ma ootasin kannatamatult ukselingi kääksumist. Tahtsin kuulda ta raskeid samme nagiseval põrandal, kuid kedagi ei olnud tulemas. Jahe ööõhk oli tumm, vaid kell tiksus halastamatult sekundeid, minuteid, tunde. Kirbe klomp kõrvetas kurku, ähvarades mind lämmatada. Vaikus toas vabises ootusärevusest. Ta ei jäänud kunagi hiljaks, vähemalt mitte minu juurde.

Tähed värelesid sinkjas sügistalvises taevatekis. Esimene külm oli tulnud äkitselt, rohul sätendas jäist hõbedat. Suvi oli läinud ning koos sellega kadusid ka vihm ning ööliblikad ning tema. Vaid aknal olid jäälilled, seekord küll ehtsad, meenutades soojema aja ilu. Salamahti teadsin ma alati, et see päev tuleb, kui teda enam ei ole. Oma teadlikus mõistmises polnud ma selleks siiski valmis. Minus peitus tühjus ja selles tühjuses kumises sume valu, mis aeg-ajalt paisus, selleks et taaskord vaibuda. Ma surusin oma peo vastu jäälilli ning tundsin, kuidas nende väikesed lehed mu ihusoojuse käes surid. Ja killukesed minust surid koos nende lilledega. Ootusärevus kadus, mõte hajus.

Enam ei olnud jäälilli, ei olnud ööliblikaid ega vihma, vaid pilkane pimedus ning üksindus valgusid üle maa.