This blog is full of crap e vingumine pole äge

Ma ei oska enam midagi öelda ega arvata. Ma olen sassis, kas just lootusetult, kuid kindlasti üsnagi palju. Kõige raskem ongi taluda ja mõista fakti, et ma ei saa iseenda tujudest, mõtetest, käitumisest aru.

Miks pean ma alati kõike hea ära rikkuma? Miks püüdlen ma kättesaamatute ideaalide poole, mis vaid raiskavad mu aega ning energiat, tuues endaga vaid kõrvetavat südamevalu.
Peaksin hetkel õnnelik olema. Olen lõpuks leidnud midagi, mille olemasolus ma pikka aega isegi kahtlesin, mida pidasin muinasjutuliseks looks või ilusate inimeste pärusmaaks. Ning nüüd, kui mul on see käe ulatuses, rohkemgi veel - sõrmenipsu kaugusel, tahan ma põgeneda. Sel hetkel, kui tekibki võimalus hingeliseks läheduseks, hakkan ma nii hirmsasti kartma. Taaskord tõrjun ma endast eemale inimesed, kellele ma ehk võib olla isegi korda läheksin, kellele siiralt meeldiks minu isiksus. Aga mina hakkan leidma neis vaid negatiivseid jooni, halba, pisemadki detailid muutuvad kriipivalt häirivaks. Ma ei suuda taluda lihtsaid vääriti ütlemisi, teatud asjade tegemata jätmist või lihtsalt nende indiviidide isikupära, mis mind algul nii väga köitis. Ma kiirgan vaid negatiivsust, vaid tõrjuvat aurat, kuidas peakski keegi tahtma minuga edasi suhelda, rääkimata mingitest sügavamatest sidemetest. Ja siis ma jälle vingun, et miks ei saa ma end kellelegi avada, miks keegi mind ei mõista, muudkui niu niu niu ! ! ! Nagu katkine grammofon ei saa ma ühest ja samast tõrkest edasi. Ning ring kordub taas.

Tahan põgeneda.
Kelle eest?
Iseenda.
Mida ma kardan?
Ma kardan end avada, paljastada oma sügavamaid hingesoppe ja mõtteid. Ma kardan, et mind ei mõisteta - ei, vastupidi: mõistetakse, kuid vaid hukka. Ikka ja jälle takerdun ma teatud nö ühiskonna arusaamade, väärtuste, kõlbuste, moraali, viisakuse ja põhimõtete taha ning sulgun endasse, mõistmata tegelikult, mis siis on tõene, mis väär.
Kuivõrd on mul tunne, et äkki pole ma ka veel päris täpselt oma mõttemaailmast aru saanud või tegelikult ei tahagi ma seda reaalselt endale teatavaks teha.

Hunnik puzzletükke ei anna ju veel pilti, peatäis ideid pole veel maailmavaade.

Tuleb tunnistada, olen paganama inimlik inimene. Lihtne ja kartlik, enesekeskne ning ebausklik, kade kui ka võlts... nii valus kui seda ka tunnistada pole, olen ma ikka kuratlikult võlts, kuigi ma ei oska päris täpselt öelda, kas see teatraalne maskeraad on minu loomupoolne omadus või siiski on tegu maailmapildi puudulikusest tingitud kohanemusega.

Aitab, ma ei taha rohkem midagi mõelda.
Tegelikult mõtlen ma nüüd, et tahaks ka mõne MITTE IRISEVA postituse teha.

Päikest ja muud paska! :)


Hetkel kuulan:
Together we will live forever - Clint Mansell
http://www.youtube.com/watch?v=4XZkLmomNgA

This is a depressing post.

Toetudes oma eelnevale postitusele...

Ehk oled tundnud, kuidas maailm ühel hetkel lihtsalt kokku variseb? See, millest hoolisid, mida armastasid, heidetakse põrmu, tallatakse lömaks, purustatakse peenkilluliseks tolmuks. Ainsa momendi vältel hävivad unistused kiiremini kui puruneb klaas. Ning sa tunned, et ei saa enam hingata, miski pitsitab nii valusasti ka kõige pisemaid kopsualveoole, silme eest võtab kirjuks ning pea hakkab kohutavalt ringi käima justkui kõige hullema alkoholijoobe ajal. Ja sa tahakasid midagi öelda, karjuda, endast välja rebida, kuid sõnu ei tule. Vaikus trummeldab kõrvus, valu tambib oimukohtades, südame hoogne pekslemine võimendab seda. Mis kõige hullem - pisaraid pole. Neid ei ole, ehkki kurbus, mis sind valdab, oleks väärt tuhandeid nutetud päevi. Ning just pisaratega päästaksid sa valla oma tunded, mis langedes helklevate ojadena mööda su põski veeredes aitaksid vabaneda hiigelkoormast, kurbusest ja ängistusest. Kuid nii ei lähe. Tasa, õige vaikselt tõmbad end kerra, lukustad oma mõtted ja tunded, peidad end välismaailma eest oma pisikesse süngesse koopasse, mis on juba pikalt pesitsenud sügaval hingesopis, olles alati varjatud ja hägune, ent samas nii rõhuvalt käeulatuses. Seal on ta iga tagasilöögi, pettumuse, valu tagajärjel kasvanud, levitanud oma roiskuv-lõhnalisi musti kleepuvaid kombitsaid, halvates üsna pea su terve mõistuse. Ning nüüd on ta võimust võtmas. Sa oled liiga nõrk, et talle vastu hakata, liiga purustatud, et võidelda. Oled inimvare, seest tühi ja õõnes, mõttetu ning arulage, täis süngust, igatsust, kurbust, mis ajapikku on moondumas vihaks. Just nagu ussitanud ja tohletanud kännuseen, levitad eneselegi märkamata ängist kirbeid eoseid kõikjale, kuhu lähed. Külvad oma kurbust ja valu ka nendele, kes pole sulle midagi halba teinud, kuid see pole ka sinu süü. Sind ju kõrvetab, söövitab see tunne, mis ei lase elada, magada ega hingata. See ei lõppe enne, kui aeg oma hammasratastega suudab nüristada su meelt ja tundeid, peita viha taas paksu tolmukihi alla, ootamaks järgmist äratust. Iga sellise valusööstu tõttu armistub hing, tekib uus tükk tihedast ning läbimatust kapslist, mis õigepea kohutab sind matta elusalt.

Kes oskaks küll öelda, kui palju arme on puudu minu hinge elusast palsameerimisest?

I'm a shitty blogger :D

Olete ehk mõnikord tundnud, et ajad ning asjad võivad muutuda drastiliselt? Me tavaliselt ei tajugi neid muutusi enne, kui mõtetes kerkib esile teatud kindel mälestus või emotsioon, mis aitab meil märgata erinevusi tolle hetke ning käesoleva reaalsuse vahel.
Täna avastasin ma eneselegi üllatusena, kuidas olen paarist inimesest väga lahku kasvanud. Ausalt öeldes tuli see mulle pisikese šokina. Mitte küll fakt, et meie teed on lihtsalt eri radu pidi kulgema hakanud, vaid see, kuidas olin ma nad ära unustanud. Üritasin mõtteis ja mälestuses sobrades üles leida hetke, millest meie suhete nö allakäik alguse sai. Pikemalt juureldes jõudsin selgusele, et kindlat pidepunkti või pöördelist momenti vist polegi olnud. Nagu kuivama jäetud lill, ei närbu ka inimsuhted üleöö, vaid piinlevad eeterlikus agoonias, taipamata... või tegelikult tahtmata endale aru anda, et varsti on aeg lahkuda. Vaikselt ning jõuetult loodavad nad päästvale välismõjule, mida kahjuks (või õnneks - kui olla naturalist) ei tule.
Selle mõtte juures avastasingi end äkitsi päris uuest maailmast - reaalsusest, kus olid uued teod ja näod. Heitnud kõrvale unenäoliselt kirkad ning magusad mälestused (tõesti, me kipume mäletama asju helgematena, kui nad tegelikult olid), tundsin end kurvana. Uskumatu, kuidas olen tähelepanuta jätnud inimesed, kellega olin koos kasvanud, kes olid olnud mulle lähedased sõbrad. Ma justkui oleksin pühkinud nad koos ülejäänud tühjatähjaga kaugele toanurka ootama, mil mul oleks aega nendega tegeleda. Nähtavasti on see aeg ammu otsas. Raske oli lahti lasta meenutusest, mis hakkasid järjest ajukäärude vahelt kooruma.
Aga võib-olla ei peakski ma taga nutma neid "häid aegu", ehk olidki suhted end ammendanud ning vägisi neid jätkates oleks keegi palju rohkem haiget saanud. Kui edasi filosofeerida... ehk oli nende suhte lõppemine isegi kasulik, äkki oli me omavaheline läbisaamine muutunud heast laagerdunud veinist mulksuvalt käärivaks äädikaks, mis mürgitas ning takistas kummagi osapoole edasipürgimist. Nagu ka paljude muude ideede puhul, püüan ma ka nüüd rakendada oma niivõrd kuivõrd budistliku mõtet - tuli see, mis tulema pidi.
Elu on siiski progress, hoolimata sellest, et mina kui konservatiivne ning mitteevolutsioneeruv indiviid suuri muudatusi ei salli.

Ps. Surudes ühte blogi-jurakasse nii filosofeerimise kui niisama tühja juttu, tahaks mainida, et väljas on imeline sügis - minu lemmikaastaaeg!

Pps. Kas peaaegu-aga-siiki-mitte-pähe-kukkunud kastanimuna võib õnne tuua? :D

"... you stole my future and wrecked my past..."

Recoil - "Grain" vs NIN - "Closer"
(damn freaky options, I'd say.)

luv&marriage

Teate, tegin just seda tobedat facebooki testi: Kuna sa abiellud? Nii kummaline kui see ka poleks sain ma täpselt sama päeva ja kuu, mil mu vanematel olid pulmad - 4. november. Otseloomulikult oli aasta teine - 2017.

On see kokkusattumus? Ma ei usu kokkusattumustesse..

Btw. See on laupäev. Täiskuupaisteline laupäev!

Ahjaa, mu elukaaslasee nimi peaks olema Tanel.. Feil.

BÖÖ!

MA EI OSKA ENAM KIRJUTADA.

Kurbus.

See on tänase postituse märksõna.

Kas olete kunagi lugenud Jack Londoni "Martin Edenit"? Ei? Siis tehke seda.

Martin Edeni elulugu on melanhoolne, mitte pürsitult dramaatiline, vaid ürgselt ja hellalt kurb kui talvine loojang. Kui Hugo on romaanis "Inimene, kes naerab" kujutanud tõelist ning sügavpuhast armastust, siis London kätkes oma teosesse kauni kurbuse. Lugedes neid ridu aina uuesti ja uuesti, see võlu kasvab, kuid iga leheküljega tunned, kuidas järjest enam tõstad pead sügavalt siirast kurbusenoot. Kõik kulmineerub südant lõhestavalt, ehkki London kirjeldab neid sündmusi pigem kui rahu saamist, tundub see nii ebaaus ja nutma panev. Geniaalne magusmõru teos.

See on raamat, millega tunnen end sarnastuvat, ühilduvat, ma mõistan ning tajun seda ängi, soovi ja valu. Ma valetaksin, kui ütleksin, et ei võidelnud meeleheitlikult pisaratega, lugedes raamatu lõpulehekülge. Ning ma nutsin kui väike laps, enamgi veel, ma nutsin kogu maailma pärast. See oli ääretult kurb. Ent samas olen ma õnnelik, need pisarad olid emotsioonid, tunded, mõtted, just see, mille nimel üks kirjanik terve elu vaeva näeb. London oli saavutanud oma eesmärgi.

Lugege.

Ma ei suutnud uinudagi, tajusin selle teose ülimõjuvat ning rasket aurat oma hinges ja meeles. Kõik see maisus ning naiivsus mu ümber muutus ahistavaks ja ängistavaks, labasuse kütked näisid mulle veelgi lähemal olevat. Olin masendunud. Teadsin, et maailm ning ühiskond käituvad minuga lõpuks samuti kui Martin Edeniga, minust saab selle lihtsameelse ning tobeda inimmassi järjekordne nähtamatu ohver. Kurbus, vaid kurbus jäi hinge.



"Oh kui kurb, kui õnnetu ma olen, kuidas elusaatus rõhub mind!...
Kuula, üleval mu pea kohal keerleb mustatiivaline lind..."

Ruja - "Must lind"

Thierry Mugler

Thierry Mugler (1948) on sündinud Prantsusmaal ja õppinud disainer. 1980ndatel oli ta tuntud oma samanimelise moemaja tõttu, tänapäeval tegeleb Mugler parfüümide tootmisega. Populaarseim oli tema Angeli-nimeline parfüüm.

John Galliano

John Galliano (1960) on Gibraltarilt pärit briti disainer. Eelkõige on ta tuntud kui Diorile töötav moedisainer, ehkki tal on ka oma bränd Galliano. Ta on teinud koostööd selliste kuulsustega nagu printsess Diana, Kylie Minogue, Madonna jt.

Vincent van Gogh

Vincent van Gogh (1853-1890) oli Hollandi postimpressionistlik maalikunstnik. Oma eluajal oli van Gogh väga alahindatud, ta ei müünud ühtegi maali. Ta ei olnud kunagi otseselt kunsti õppinud. Van Gogh tappis end raske vaimuhaiguse tõttu.

Victoria Frances

Victoria Frances (1982) on sündinud Hispaanias ning õppinud kohalikus ülikoolis kunsti. Tema tööd on paljuski inspireeritud gooti stiilist, Ann Rice'ist, Edgar Allan Poe'st, Luis Royost. Ta on välja andnud viis raamatut oma töödest.

http://www.victoriafrances.es/

Takato Yamamoto

Olen teinud nii palju sissekandeid muusikast ning unenägudest, nüüd kirjutan midagi ka kunstist.

Takato Yamamoto (1960) on sündinud Jaapanis. Ta lõpetas Tokyo Zokei ülikooli ning hakkas tegelema omanäolise stiili, Heisei Estetismi arendamisega. Yamamoto esimene isikunäitus toimus 1998.a Tokyos.

http://www.mondobizzarro.net/gallery/artists/takatoyamamoto.php

Takato Yamamoto on mulle oma eriliste ning keerukate töödega väga suureks inspiratsiooniallikaks.

800 mg

Tere. Väljas on imeliselt kaunis kevad, eksju. Loodus ärkab, õitseb ning hingab... vaid selleks, et sügisel jälle surra. Suurepärane elutsükkel. Kahju ainult, et kõige selle ilu kõrval tunnen end vegeteeriva potitaimena, ei ela, ei sure. Hingitsema oleks vist see väljend, mis minu kohta käib. Kuidagi kurb on. Igav ka.
________________________________________________

Tegin ühte huvitavat asja. Nimelt leheküljel www.morphthing.com saab kokku miksida erinevaid pilte. Nii ma siis üritasin luu täiusliku mehe ja naise. Mis arvate?


Angelina Jolie, Marilyn Monroe, Elyse Sewell, Rachel Weisz

Madonna, Rachel Weisz, Marilyn Monroe
Kumb rohkem meeldib? Mulle vist see esimene.


Brad Pitt, Tom Cruise, Johnny Depp, Russell Crowe

Brad Pitt, Colin Farrell, Tom Cruise, Johnny Depp
No nüüd ei oskagi kohe otsutada
______________________________________

800 mg?
Ahh, tüüpiline Ibumaxi doos. Ei vähem, ei rohkem kui 800 mg mürki mu virelevale ajule. Õnnitleme!

I Would Do Anything For Love

Kas te kujutate ette!!! Täiesti juhuslikult olin täna nostalgitsemise tujus ning kuulasin vanu 90ndate lugusid. Eneselegi üllatuseks leidsin ühe nii armsa laulu lapsepõlvest, mida olin ausalt öeldes juba aastaid taga otsinud, aga kuna ma ei mäletanud ei loo nime, esitajat ega isegi mitte sõnu, vaid pisikesi killukesi videost, ei kandnud mu otsingud vilja. Ja nüüd tundsin ma selle automaatselt ära.

Tegu on 1993. aasta hittlooga "I Would Do Anything For Love (But I Won't Do That)" - Meatloaf. Imepärane laul, mõnus ballaad, klaverisoolo. Isegi video on 90ndate kohta ülikvaliteetne ja hea montaažiga.

link:
http://www.youtube.com/watch?v=9GNhdQRbXhc&feature=related


Pic quite irrelevant though

Till-till, käes aprill

Trammrramamaa!
Tegelikult pole mul midagi erilist öelda, mõtlesin, et toksiks niisama siia midagi. Kasvõi tühje sõnu. See on ju blogi, mitte süvakirjanduslik netiurgas... või...? Just kidding, ma pole eriti diibis tujus. Pealegi ma loodan, et see kui ma vähegi midagi kirjutan, aitab mul kirjandiks valmistuda. Lootus on lollide lohutus. :)

Unenägudest
Ei no... ikka ei saa rahu. Tegin avastuse, et rikutud unerežiim toob kaasa eredate ning meeldejäävate unenägude tulva. Nii huvitavad, kui need kujutluspildid ka ei oleks, tahaks välja puhata- rahulikult magada ning ärgata rõõmsas tujus. Kahjuks pole nii juba üsna kaua aega olnud.

Laavist
Milline üllatus! Ma polegi blogis rääkinud oma uuest lemmiknäitlejast. Pinge hoidmiseks mainin: ta on noor sügavate silmade ning tumedate juustega inglane, kes on mänginud filmides "Narnia kroonikad: Prints Caspian" ja "Dorian Gray".
Tadaa!





Fännitar esimesest silmapilgust? - JAA!!!

Ma isegi ei tea, miks ta mulle meeldib. Ta on vähetuntud, tavaline, kuid midagi köidab mind. :D (I know I sound like one of these Twilight-fangirls, don't I :D)

Üldiselt
Saladust tahaks siin avaldada, aga ma ei julge. See nii hirmus.

Muusikast
Olen taas pööranud pilgu, st kõrva, klassikalise muusika poole. Peale üht muusikaõpetuse tundi soovisin Arvo Pärti kuulata. Peale pikka otsimist leidsin selle ühe loo, mis mulle väga suurt muljet avaldas. Lühike, ent ipmressiivne klaveritoes "Aliinale" andis paari noodiga edasi sama, mis Vivaldi oma "Aastaaegadega". Armastan ka filmi "Parfüüm" soundtracki.

"Parfüüm"

http://www.youtube.com/watch?v=1P3FQh1JBCk

"Aliinale"

http://www.youtube.com/watch?v=ebGbKhrNqbU

Praegu siis kõik. Eks ma lisan, kui midagi meelde tuleb.

Püha

Loodus lämmatab mu hinge
Tuul lõhestab sõõrmete rebenevaid veene
Päike kuivatab kärbuvaid kopsualveoole
Ajukäärdude vahel tige elu tungleb
Muldki tungib sisse silmist, kõrvust

Vaid kõdu, vaid mäda


Loodus matab mu hinge
Tund-tunnilt võtab tükkideks
Päev-päevalt vajutab maasse
Peidab viimseid jäänuseid
Sest mullast olen ma võetud
ja mullaks pean ma saama

Ei mäda, ei kõdu, vaid viljakus






Ma pean neid pilte siia kogu aeg toppima, muidu oleks nii üksluine, eks.

Üle pika aja

Nagu näha pole ma üsna kaua kirjutanud. Ehkki võib-olla oleks pidanud. See on ju päris rahustav tegevus.

Olen jälle segaduses. Juba rohkem kui nädala olen varakult voodisse roninud, sest kardan ööd. Pelgan oma mõtteid ja seda, mis nende ideeraasukestega kaasneda võib. Tegelikult jälitavad mõtted mind magadeski. Paranoia. Mul on arvatavasti vägavägaväga palju alla surutud viha. Miks? Juba mitmendat korda näen ma unes, et peksan ühte kindlat inimest, kes mulle vastumeelne on. Aga see pole ju normaalne, et ma talle nii halba tahan, et isegi uni ei anna rahu. Peale selle näen veel selliseid sürreaalselt õudseid unenägusid, et ärgates tunnen külmi tõmblevaid värinaid oma ihu mööda jooksmas. Creepy ;)

Veel lisaks siia seda, et olen jälle ärritatud ühe inimese käitumisest. Nii naljakas on see, et ma pidevalt annan teistele nõu, kuidas oma viha ja tunnetega toime tulla ja nüüd olen ise hädas. Aga ma lihtsalt ei saa sinna midagi parata. Ma pean teatud inimesi vihkama. Ju käib see mu olemusega kokku. Tige ja kibestunud eestlane.

Sellest viimasest lausest lähtudes mainiksin, lugedes internetis kommentaare, muutun kurvaks. Inimesed võivad nii tigedad ja küünilised olla. Kunagi pole nad rahul, vaid peavad räuskama ja maha tegema, selle asemel, et tõtt nentida või hoopis midagi head sekka öelda. Eksole vastuolus eelmise lõiguga :), kuid mu oma vihkamine teeb mind tegelikkuses samamoodi õnnetuks.

Kuigi selles pidevas künismis ja iroonias elamine on mind muutnud. Vahel tekibki tunne, et MINA olen teistest ülem, intelligentsem, arukam ja andekam, nähes ümbritsevate inimeste pinnapealsust, kiibitsemist ja lääget elu. Vastik hakkab neid haledaid oleseid vaadates. Kui tihti olen mõelnud, et inimkond vajab teatud puhastust kõigest räpast ja kõdust, mis siin koguneb kui mäda paises. Sama tihti olen end taas pilvedelt alla toonud, murdnud tükkideks jumala saua ning keelanud sellised mõtted. Viivuks vaid. Ma ei tea, kui kaua suudan end veel kontrollida.

Veel, nüüd küll lõpetuseks, tahaks midagi luua, aga ma täpselt ei teagi mida. Hing on kuidagi inspiratsiooni täis.

Btw. Brother Sharp is my new idol :)


Hetkel kuulan: Tool - Wings for Marie part 2

_____________________________________________

Daylight dims leaving cold fluorescence
Difficult to see you in this light
Please forgive this bold suggestion
Should you see your Maker's face tonight
Look Him in the eye, look Him in the eye, and tell Him
I never lived a lie, never took a life, but surely saved one
Hallelujah, its time for you to bring me home

öö on käes - 1.42

Jälle on öö. Mul pole und. Isegi kui oleks, ei läheks ma magama. Ma ei taha.

Viimasel ajal on mu organismis serotoniini hulk nähtavasti suurenenud - "õnnehormoonid" töötavad täisvõimsusel. Arvatavasti on üht suuremat sorti peavalu oodata. Hea siis, et need vähemalt seniks tusatuju eemal hoiavad, muidu ei elaks ma seda peakoores vasardavat ja pulseerivat piinarikast päeva (loodame, et see kestab vaid ühe päeva) üle.

Kuulan siin vaikselt muusikat ja mõtlen üldiselt kahtlastele asjadele. Mulle meeldib öösiti oma asju ajada. Kõik on nii vaikne, kõik magab. Saan rahus oma mõtteid mõelda, inspiratsiooni koguda ja nautida lihtsalt üksindust. Öösel tulevad huvitavad ideed. Sel ajal ma justkui laen oma "akut", et elada üksluises argipäevas.

Praegu tooks siia ühe laulu: Grendel - "Dream". Sõnad on pärit 70ndate filmist "Soylent Green". Üsna kummaliselt haige tekst, oma võluga sellegi poolest. Hea fiilinguga lugu.


http://www.youtube.com/watch?v=VivuMRzQyw0


"I had a very disturbing dream last night. In this dream I found myself making love to a strange man. Only I'm having trouble you see, because he's old... and dying... and he smells bad, and I find him repulsive. But then he tells me that everything is erotic, that everything is sexual. You know what I mean? He tells me that even old flesh is erotic flesh. That disease is the love of two alien kinds of creatures for each other. That even dying is an act of eroticism. That talking is sexual. That breathing is sexual. That even to physically exist is sexual. And I believe him, and we make love beautifully."



Ps. Ma tahan seda roosi oma jalale :)