Kakasti.

Feeling low, feeling sad.

Tuju on halb juba eelmise nädala algusest. Kulminatsioon oli ilmselt pühapäeval, kui ma ärkasin kell 2 hommikul peale alkoholi embuses veedetud ööd. Peab mainima, et see substants on oma mõjud minetanud. Ei tahagi enam. Aga võib olla oli probleem ka selles, et mul oli kuidagi kurb tuju. Või noh mitte otseselt kurb, aga siiski mitte ka peomeeleolu. Igatahes olin ma enne seda 2 kuud 0-tolerantsil olnud, mis tegelikult on päris huvitav, sest mitte, et ma ilma etanooli manustamiseta nädalavahetusi mööda ei oskaks saata, vaid eks mul  (nagu ka paljudel teistel) on rumal harjumus peale sauna natuke midagi juua, või lihtsalt osta pudel veini ning mekkida veidi. Aga vot, ma suutsin sellest 2 kuud hoiduda ning tuleb tunnistada, et ma tõesti tundsin ennast paremini ilma hommikuse herr Pohmeluseta. 

Jummel, mul tuli ilge keefiri isu praegu...

Esmaspäeval läksin jalutama ning mõtlesin igasuguseid asju. Näiteks seda, et tegelikult on füüsika elu alus, elu seletus. Et matemaatika on keel, füüsika on vorm ning teised loodusteadused on väljund.

Matemaatika ilma füüsika ning teiste loodusteadusteta on suhteliselt viljatu teooria. Nagu ka keel, mille mõte avaldub sõnade sisus, lause ehituses ja lõpuks veel kontekstis. Matemaatika on oluline ainult ühtlustamiseks, mõistmise lihtsustamiseks, sarnasuste leidmiseks ning välja toomiseks. 

Kuid füüsika on see vorm, mis painutab kõik muu enda järgi, endale alluma. Vähemalt nii paljus, kui me suudame hetkel mõista ning hoomata - kõigel on füüsikaline tagapõhi. Kuigi füüsika nagu ka matemaatika on lihtsustused. Nad annavad meile edasi põhimõtte ning kindla reeglistiku, milles süsteemid toimivad ning kuidas protsessid kulgevad. Jah, muidugi, me saame aru, miks valgus prismat läbides murdub, ning lainepikkuste alusel värvide spektriks lahutub või  miks molekulide vahel mingid interaktsioonid toimuvad. Kuid füüsika jääb hätta elu defineerimisega ning isegi kui me suudaks elulisi protsesse füüsikaliselt kirjeldada, oleksid need sama tuimad ning kasutud kui matemaatiline üleskirjutus. Teised loodusteadused võtavad füüsika seadused ning matemaatilise keele ning seletavad elu orgaaniliselt, sellises vormis nagu me seda iga päev näeme, samas olles valmis end kahe esimese abil põhjendama. 

Aga sellegi poolest ma vihkan matemaatikat.   :(

Kõht koriseb ning kell on liiga palju, et poest keefiri tuua. 

Kuigi homme on eksam, siis ma ei kavatsegi õppida. 

Ma hakkan hoopis Adventure Time'i vaatama.

50 effing Shades of effing Gray

Well hello there, I've been away for a while. No, I was not dead - not literally I guess.

Ah, ma tahaks midagi natuke kirjutada, sest ma olin juba tubli ja ikka viskasin sellesse bloginärakasse tekste üles. Nüüd ma jälle ei tea, millest alustada. Aga võib-olla siiski tean...
Nagu te kõik juba kuulnud olete sellest super-erootilisest ning tapvalt seksikast "emme pornost", mis riiulitelt klassika ähvardab kukutada (viide). INDEED, ma räägin raamatust "Viiskümmend halli varjundit". 
Oo, ma juba aiman mida te mõtlete: 
1) nüüd ta lajatab ning taob seda raamatu põrguleekidesse põlema, milline jultumus, milline ignorantsus ja vanamoelisus.


VÕI
2) sadomasohhist hakkab kiitma mingit perversset seksijuttu, haiglane jutuke haiglastele inimestele peaks.
Kõigi lugejate kurvastuseks ei kavatse ma üldse midagi sellist teha. Esmalt sellepärast, et ma tõepoolest pole raamatut (veel) lugenud ning ei taha ette mingeid põhjapanevaid väiteid esitada. Teiseks - minus tekkis huvi hoopis selle raamatu ühiskondliku mõju ning tagasiside vastu. Päris tõsiselt kohe. Ma sattusin lugema Kaur Kenderi ülimalt iroonilist kokkuvõte-arvustust (viide) nii raamatu kui meie ühiskonna kohta ning peab mainima, et see mõjus mulle kui rusikas silmaauku. Ma pole eriline Kenderi fänn, tõttöelda olen ma ta teoseid vaid sirvinud, kuid nende ülbiklik stiil pole päris see, mis mulle peale läheks, ent tuleb tunnistada, et see tekst mulle meeldis. Minu meelest tabas ta täpselt naelapea pihta, kui kirjutas naistest ning nende ütlemistest/mõtlemistest, mis muidugi foorumi feministidest staarkommenteerijad kettasse ajas. Naljakas oli see, et tänu oma kommentaaride tõestasid need nais-indiviidid (mis ei näita loomulikult ühiskonna keskmist või normi), et Kenderil oli õigus. Saamata aru isegi sellest, et Kenderi tekst irooniline oli.



Ja tegelikult paneb mind imestama inimeste jäärapäisus või kinnisus (mul ei tule isegi praegu õiget sõna selle kirjeldamiseks meelde). Inimesed pahandavad ning vannuvad, et loe mitte iialgi seda raamatut. Minu arust on see rumalus. Isegi kui see on halb, siis halb peaks tundma, sest kui sa ei tea, mis on ääretult halb, siis kuidas sa üldse oskad hinnata, mis on hea? Selle järgi, mis teised ütlevad? Aga siin on ju kohe vastuolu... Selle järgi, et sa pead ennast piisavalt intelligentseks? Ilmselt ei rääkinud siin mitte sinu intelligentsus, vaid ego. Ma pooldan sünteesi - kuula, mis teised ütlevad ning vaata, mis su mõistus sulle ütleb. Üks ilma teiseta on juhm pimeduses koperdamine.
Tegelikult tahan ma selle pika soperdisega öelda seda, et olge kriitilised (ka enesekriitilised), ent lugege ikka raamatuid. Parem halb raamat kui halb telesaade.
Aga mina kavatsen seda raamatut kindlasti lugeda. Ehk ma siis kirjutan ka, mis ürgseid või vähem ürgseid tundeid see minus tekitas.

Seniks,

Teie 50 halli varjundit.

Why can't I cross this river?

Mõnikord ma kadestan teisi. Oh, mis ma nüüd valetan, ma kadestan inimesi igapäevaselt. Aga erinevatel põhjustel.

Täna ma tunnen sügavat nukrust ning vaikivat kadedust inimeste üle, kes on endas leidnud usu. Päris tõsiselt kohe. Naerge, puhuge turtsatades õhku ninasõõrmetest välja või minge järgmisele leheküljele, aga see on tõsi.  Ma tajun, olles pidevalt ümbritsetud inimestest, kes mulle meeldivad ning ka nendest, keda ma ei soovi näha, mingit ääretut üksindust, mingit läbimatut membraani või seina, mida pole võimalik ületada. Sõna ja teod lähevad sealt läbi, kuid energia või vaim takerdub ning põrkub tagasi. Iga põrkega kaotab ta killukese oma energiast, see neeldub, kaob, või ehk ei kao – nagu füüsikud ütlevad – muundub teise vormi. Me kõnnime, kilekotid peas – jah, näeme ja teeme, kuid see täidab vaid seda kilekotti õhuga: hetkeks näib suurena, lausa miskina, ent siis vaob igavikku. Ma ei taha seda kilekotti, tänan väga, ma tahan õhku ja vabadust, mitte kopitanud kilekotiaurusid. Laske mind välja, palun laske mind vabaks! Ärge toppige seda mulle pähe, mida te teete, ma ju lämbun. Ma lämbun iseenda kätte. Ma ise hingan ära oma hapniku, kuid keegi teine seda ei näe. Ent nad ei näe ka oma lämbumist.

Inimesed, kes on leidnud endas usu... Nad pole kunagi üksi. Isegi siis, kui see tobe kilekott pitsitab hullemini kui kunagi varem, pole nad üksi, neil on miski, mille nimel edasi minna – sest pole vahet, kas asi läheb paremaks või hullemaks või ehk tuleb hoopis lõpp – nad usuvad, et peale lõppu asjad muutuvad, et vahet pole, mis hetkel toimub, see pole igavene ning kusagil on lunastus. Ja ma kõnnin oma koormaga, rooman nagu kõik teised, ent ilma usuta, ilma sihita, vaid ängiga, ehkki ma olen juba täiesti vastu maad lükatud, suudab mu mõistus mind veelgi madalamaks suruda. Tähtis polegi, kas reaalselt lunastust on olemas – nad pole üksi oma ängistusega, neil on usku lunastusse ning sellest hingele piisab. 

Nature, nurture, heaven and home

Sum of all and by them driven

To conquer every mountain shown

But have never crossed the river

Braved the forest braved the stone

Braved the icy winds and fire

Braved and beat them on my own

Yet I'm helpless by the river

Angel, angel what have I done?

I've faced the quakes the wind, the fire

I've conquered country, crown, and throne

Why can't I cross this river?

Pay no mind to the battles you've won

It'll take a lot more than rage and muscle

Open your heart and hands my son

Or you'll never make it over the river

It'll take a lot more that words and guns

A whole lot more than riches and muscle

The hands of the many must join as one

And together we'll cross the river

Lõustaraamatu inspiratsioon

Tänase päeva mõte lõustaraamatust:

Armastus on nagu lõke - paned paar keppi ja põleb jälle edasi. 

doom metal, sitaks brutal

Today has been an ordinary day, my fellow readers. Põhimõtteliselt pole mul eriti millestki kirjutada, aga no millal see mind takistanud on.

Nüüd ma mõtlen siin, et võiks pisut rääkida muusikast. Või pigem siis mina räägin ja teie loete, kui viitsimist on. Inimesed küsivad päris tihti small-talki käigus: "Mis muusikat sa kuulad?" No ja ma mõtlen veidi, pööritan silmi taeva poole ja mõtlen endamisi: "Goddamn, ma ei teagi nüüd..." Ega tegelikult ühest vastust vist anda ei saakski, sest muutlik nagu Eestimaa ilm on ka minu muusikamaitse. Eip, maitse on siiski vist üheülbaline - end õudusekski ning häbiks pean ütlema, et parim sõna, mis minu muusikalisi eelistusi kokku võtaks, oleks morbiidsõna HIPSTERLIK. Aga see on tõsi, sest ma kipun kritiseerima ning isegi... khm... mu lemmiksõna... vihkama... kõike, mis on liialt meinstriim või ninnu-nännu. Peaaegu võiks öelda, et kui ma juhtun nägema/kuulma kaht sõna - alternatiivne ja muusika - paaris, siis võib peaaegu kindel olla, et asi on minus huvi äratanud. Mitte et ma oleks kohutav fanaatik ning haaraksin endasse kõike, mida meedia ja internet mulle näkku karjuvad, päris kõike alternatiivset ma ka ei armasta ega kuula. Aga noh, mis siin pikalt heietada, ma viskan mõne juutuubi lingid selle kraami kohta, mis hetkel mu kõrvaklappidesse kõige enam jookseb.

Üllatavalt olen ma paar päeva taas vanadel radadel ekslemas olnud. Tundub, et ma olen ringiga tagasi raskema muusika poole jõudnud - ikka sinna kõige süngemasse ning tumedamasse doom metali paradiisi, kus naised on lumivalgete nägudega ja ronkmustade juustega, meesvokaalid kõlavad käredalt ning depressiivselt, kitarrikäigud õhkavad oma minoorsetest toonidest vaid kibestumust ning trummid kõlavad oi-oi kui aeglaselt ja summutatult. Jaa, doom metalil on alati koht minu piinatud südames, kus ta võib aeg-ajalt on surra - selleks et taas ärgata. Diip shit, I tell you. 

Daylight Misery on lihtsalt nii f-ing depressiivne lugu, et for f-s sake, et selle looga tahaks lihtsalt terve päev masetseda - I luv it! 

Well, nagu näha siis pole see just Evokeni oma lugu, vaid Iron Maideni kaverdamine, aga OH MAI GAAD, see aeglane kitarr ja veelgi venivam vokaal, ma lihtsalt armastan seda lugu! 

Noh doomi klassikast ka midagi, ilmselt on see üks tuntumaid näiteid üldse. Hingematvalt raske õhustikuga lugu. Lihtsalt hämmastav. 

Ja viimaseks kindlasti mu lemmikesitaja sellest hullumeelsest doomi-õudusunenäost. Parim tasakaal raskete (raskemad kui hommikune ärkamine või madalrõhkkond südatalvel) bassikäikude ning selge, ent tapvalt masendava meesvokaali vahel. Oh jummel, ärme parem sõnadest üldse räägi, tõesti, depressiivsemat lüürikat annab leida. My Dying Bride on uskumatu, uskumatult BRUTAL!

Kokkuvõte - iga end austav pessimist peaks leidma tee doom metalini. ;)

Damn.

Ma üllatusin eile päris palju. Ütleme siis nii, et sain isegi kerge kultuurišoki. Ya know, eks me oleme juba harjunud tänase ühiskonna otsekoheste ja mõnikord isegi šokeerivate tegude ning väljaütlemistega, kuid eilne ületas isegi minu, kes ma pole just vati sees elanud või koopasügavustes peitunud, eelarvamusi väljaskäimise seaduspärasuste kohta.
Ütleme nii, et kui sa oled naisisik ning satud ilma meesisikust kaaslaseta baaride ja pubide vahel ekslema, siis võid kindel, et varem või hiljem saad sa aeg-ajalt üpris kohatuid pakkumisi kõrvaliste meesisikute poolt. Üldiselt on need siiski suhteliselt vaoshoitud ja pealiskaudsed vihjed, mida saab vältida otsekoheste, ent mitte alati õelate naljadega. Võib öelda, et siiani pole need mind väga pöördesse ajanud. Kuid eile tundus see kõik mulle kuidagi nii banaalne ja isegi hämmastav, et ma lausa pidin sellest kirjutama. Nimelt sain ma eile õhtul kaks väga otsekohest pakkumist kahelt üsna erinevalt meesisikult, nii et isegi ei saaks lahterdada stereotüüpe ning nende käitumismalle. Ja nagu ma juba ütlesin, siis mind ei üllatanud, et inimesed otsivad väljas käies teisi inimesi erinevatel eesmärkidel, aga lihtsalt nende mõlema puhul tekkitas minus hämmingut see suhtumine, nii ükskõikne ja jõhkralt otsekohene - ei mingit small-talki, ei mingit  iba, ei mingit sõnade mängu, ei mingit keerutamist - VÕTA või JÄTA küsimus. Kas tõesti on elu nii kiire ja maailm nii nüristunud, et meil ei jää enam muud üle kui labased maha-ja-taha situatsioonid? Millest see tuleneb? Miks on meie ühiskond sellisesse punkti jõudnud? Keda selle süüdistada - meile eelnevat kuhjuvat tegude-sõnade koormat või kujundame meie ise sel hetkel oma ühiskonna? Ilmselt on selline kergelt enesepõletajalik suhtumine lihtsam väljapääs. Aga miks peaks alati kõik nii lihtne olema? Kas tõesti olen ma ainuke (varsti hakkab nii tunduma), kes ei taha minna seda lihtsamat teed mööda? Kui me kõik lõpuks käega lööksime, mis sellest maailmast siis välja tuleks. Ma pole mingi konservatiiv ega ka anarhist, ma leian, et elu võiks olla süntees isikuvabadusest koos teatava moraaliga. Ent mulle näib, et maailm ei oska enam niiviisi elada, tekib kaks äärmust: need, kellel on vaja kindlat raami ja reeglistiku, et elus püsida; ja need, kes ei suuda milleski enam väärtusi näha. Ning ma ei mõista enam, kas ma peaksin end suruma ühte või teise vormi, sest tundub, et proovides mõlemast parimat võtta, jään ma siiski üksi autsaideriks.
Aga noh, okei, ma tüdinesin sellest teemast. Kokkuvõte: olenemata kahtlastest juhtumistest ei kavatsegi ma väljaskäimist lõpetada, sest tegelikult see on osa meie elust, mis siis, et vahel üllatav, vahel kole ning mõnikord ka hästi ilus. Ning kes olen mina seda muutma. Pigem jälgin, vaatan, mõtlen (soovitatavalt oma peaga).

I fucking hate people.

Viimastel päevadel (ja ka nädalatel) on minus kasvanud viha. Viha kõige ja kõigi vastu. Ma ei teagi, mis võiks selle suhteliselt arulageda vihkamise allikaks olla, aga ma pakun, et ilmselt on tegu 1) vihmasest ilmast põhjustatud stressiga 2) kõik ongi tegelikult teatud määral vihkamist väärt 3) eelnevad kaks punkti + peotäis kibestumust.

Millegipärast pole ma üldse tujus maailma ilus nägema, vähemalt hetkel mitte. FFFFUUU. Päriselt noh. Väljas on superluks-värvilised puulehed, mis lausa kutsuvad korjama. Ma sain endale väga hea lõputöö teema. Mu lähedased on minu jaoks olemas. Aga ikka... Eriti hulluks läks asi eelmisel reedel (?), kui televiisor kajastas järjekordset "kvaliteetsaadet" (no näete, millest ma räägin :D), Randevuu oli vist nimi. No ma ainult istusin telerikasti ees ning pildusin iroonilisi märkuseid saatejuhtide ning -osaliste pihta. Pagan võtaks, see oli IROONIA ja SARKASMI festival, suurejooneline pidustus, puudus vaid klaas haput punast veini ja asi oleks olnud perfektne. Haa, haaran siinsamas oma mõttelõngast kinni ja toon välja idee - hakata korraldama täpselt neid sama nimega üritusi, inimesed tulevad kokku, korjavad kõik oma negatiivsed killud kaasa ning hakkavad tulistama. Lõpuks, kui jaks otsa saab, võib koos natuke alkoholi tarbida ning tobedaid seltskonnamänge mängida, et pinged täielikult maha laadida. 

Kusjuures on see isegi mulle enesele üllatuslik, kuivõrd võin ma asju vihata, isegi pimedalt vihata, ilma et ma teeks erilisi pingutusi selle nimel. Ma ei suuda hetkel endast, paadunud pessimistist ning alatasasest vingatsist, sellist käitumist oodata. Näed siis sügist! Aga ses suhtes peab tunnistama, et kõige selle maailma vihkamise taga ei ole ma tegelikult nartsissist - seda kohe päris ausalt tunnistades. Valetamata öeldes, koos teiste vihkamisega vihkan ma ka iseennast - rohkem kui ma enda fassaadile ilmselt tunnistada julgen. 

Mingis osas on ka mu viha põhjustatud leinast - ühe väga väga väga kalli inimese kaotusest. Ilmselt kirjutan ma sellest siis, kui ma selleks valmis olen, aga mitte praegu. Ma ei suuda sellele veel mõelda, rääkimata siis sellest, et ma võiks seda kusagile blogisse avalikult riputada või sõpradele avalikustada.

Sa jääd alati mu mõtetesse ning elad mu südames edasi. Armastan :'(

Ahjaa, siis veel see (ma vist? pole sellest siia blogijunni kirjutanud), et T kustutanud kõik suhtluskanalid, mis tal minuga olid. Ma alguses ei pannud seda tähelegi, aga siis kui see mulle kohale jõudis olin ma hetkeks solvunud, järgmisel hetkel aga mõistsin teda päris hästi. Ma käitusin ikka faking halvasti. Ja nõme on veel see, et ma ei tunne ennast eriti halvasti ka sellepärast. Aga vice versa, ei saa öelda, et tema oleks ka tõesti süüst puhas. Õeh, tegelikult tulevad mul külmavärinad, kui ma sellele mõtlen. So brain, shut down. 

Here, have some Adventure Time: 

Ja ses suhtes... ma pakun muusikat ka nata: 

Xerxes - Eventyr

Ja ses suhtes... this is pretty stupid :) aga naljakas, kui seda rohkem vaadata.

f

jumal purgis ja džinn pudelis - kuidas võtta

jumal purgis ja džinn pudelis
on kokku keevitatud
kui arukase neitsilehed
oma närakas olekus
näriksin Anemone juukseid
kuid karekarvane ta pole
milline rõkkav rõõm
nähes pisikesi pähikuid
tean, see on kõigest kastevars 
sudu-udus värisemas
kui ta haavapuu alla veeretati
vaikus?
paljukski oleks vist seda küsitud
sest 250 taimeliiki jäävad niigi pähe
tungivad oma juurtega läbi kolba
uuristavad sisse ninasõõrmetest
vastikud väikesed värdjad taimed
nii vastikud
nii haisvad
raiped
raipehais levis pajulillede kohal
keegi on surnud
keegi on elus,
et seda teab
või ei tähendagi elu vaid hingamist
midagi muud nägi tulnukas inimeses
ja otsustas, et peaks vist ära minema
õigus, tahaks ka
aga uus-meremaa on teisel pool maakera
ning autoga sõites ei jõuaks
ma iial rahuneda, sest
ma pole politseinik, kel külm närv
nagu siberi pakases karastunud teras
mis lebanud karuputke juurte all
mis tungivad läbi riigipiiride
põrandate ja seinte
minu südamesse
kuhu samamoodi oli tunginud
üks võõrliik
üks invant
võõralt pinnalt
kallis külaline oli soojalt vastuvõetud
minu palavasse rõõsasse kotta
ma tervitasin teda igati viisakalt
kuis oleme ju külalislahke rahvas
kel mitut moodi tervitusi varuks
ning kes ei häbene
öövarjus neid näitata
ehkki päeval kõnnime me kõik
mustad prillid ees
isegi FBI oleks kade me üle
nii varjatud ja salajased
vaikselt hiilivad
kui telekas oleks natuke valjem
siis kuuleks ma päris politseinikke
ja nende vorme kahisemas
nagu noori jalaka lehti
niiskes segametsas
mis muidugi on rikas
oma taimkatte poolest
kuid see on juba teine lugu
mis sünnib siis, kui tuleb
uus asi
mis suudab inimese ajukese
sõlmida kui köitrao
ümber unelmate

?

Ma olen hakanud seda blogi vihkama, sellepärast ei taha ma siia ka enam midagi kirjutada...
Kummaline (või siis järele mõeldes üsna normaalne) on see, et vihates seda blogi, vihkan ma ka ju iseennast, sest kes see muu küll siia neid tobedaid postitusi ikka teinud on.
Mind härib, et ma ei suuda minevikust lahti lasta. Ma keeldun hävitamast neid mälestusi, mis mind ennast närivad. Surnud ring?
Ma ei teagi nüüd, mis edasi saab. Ehk on tõesti aeg see palagan siin kokku tõmmata ning puhtalt lehelt alustada.

Aude sapere

Ahoi, mu karvased ja sulelised, koledad ning kaunid, jumalikult juhmid ja ebardlikult intelligentsed lugejad!

Ma olen tagasi, täies hiilguses ja viletsuses, lollakam kui kunagi varem. Mjäu!
Leidsin, et oleks aeg pisut kirjutada või nii. Mida sitemini mul läheb, seda enam mulle meeldib kirjutada. Kuhu ma jäin? Ahjaa, selle asemel, et viriseda (sest seda teen ma niikuinii), kavatsen ma kirjutada millestki, mis mulle meeldib. Tak.

Let the games begin, por favor.

Raamat:
"Lolita" - Vladimir Nabokov

Ma hoidun seekord kokkuvõtte kirjutamisest, kuna see on lihtsalt tõeliselt tüütu + õnnetult lühidane ülevaade millestki nii suurest ja erakordsest kui on üks hästi kirjutatud raamat, oleks minu poolt ebaõiglane.
Tegelikult otsisin ma seda raamatut pikka aega. Ehk isegi ei otsinud, vaid lootsin, et ta leiaks ise ehk tee minu juurde. Ja täiesti juhuslikult sattuski ta minu lugemisvarasse ühest nukrast hallist tasuta raamatute kastist koos Steinbecki "Vihakobaratega" (aga sellest võib olla kunagi hiljem). Tundsin ääretut huvi selle niivõrd provokatiivse ja pahelisena näiva teose vastu, enamik meist on kuulnud Lolita kompleksist ning veelgi enam räigetest pedofiilia lugudest, mis aegajalt ajaleheveergudele valguvad.
Nii nagu sageli, asusin ma seegi kord ahnelt tähti ja sõnu raamatulehtedelt endasse ammutama sellise entusiasmiga, et vahel unustasin, et peaksin ehk rohkem sisu ja vormi nüanssidele keskenduma. Selle tõttu lugesin paljusid lõike korduvalt, et mitte midagi märkamata ei jääks.
Üldiselt pean ütlema, et "Lolita" oli üsna erakordne oma huvitava lähenemisnurga poolt. Intelligentne kaval koletis Humbert Humbert oma šarmantses perverssuses pani mind mõtlema, et kas pole tegelikult kummaline, kui vähe me suudame otsustada inimese üle vaid esmamulje puhul. Ei, tegelikult vastupidi, kui hästi me suudame otsustada, näha kena fassaadi ja olemust, ent mitte riknemist ja roisku seal taga.
Ma ei väida, et H.H. oleks muutunud tüüp-antagonistist mingil määral võluvaks või kaastunnet äratavaks, kuid kindlasti kajastas tema olemus tavainimesele harjumatut külge kurjategija väärastunud mõttemaailmast.

Kunst:
Alphonse Mucha (24. juuli 1860 - 14. juuli 1939)

Kiire ülevaade Muchast viib meid esmalt 19. sajandi Tšehhi, kus Mucha sündis ja kasvas. Hiljem elas ta ka Viinis ning Pariisis, tegeledes kunstiõpingute ja postrite maalimisega. Mucha on tuntud juugendstiili (art nouveau) viljeleja ja üks aluse panijaid, ehkki ta ise ei soovinud end ühegi stiiliga seostada, teda isegi masendas kommertslike taiestega kaasnev edu.

 

Kui mul on jaksu, teen ma kohe muusika ja filmi osad ka siia. :)

Päikest ja muud paska!

Y u no let me live normally ?

Viimasel ajal on mind painanud üks kinnisidee, üks mõttelõng, mida ma pelgan lahti harutada. Nagu ka eelmise postituse viimastelt ridadelt võib seda teemat aimata, siis nüüd olen vist valmis lahanguks. Sõna otses mõttes (peaaegu). Oh süda, süda, kui ma saaksin sind anatoomilis-morfoloogiliselt parandada, siis ma oleks seda juba teinud, aga sa pagan suudad mind aina rohkem mind segadusse viia, ilma et ma ise tahtlikult sulle alluks. Aga nüüd asja kallale. Tegelikult olen ma siin paaril viimasel päeval (ja ka ilmselgelt ööl) juurelnud armastuse kummalise käekäigu üle ning äkitsi avastasin ma uue vaatenurga kogu sellele tunnete virrvarrile. Nimelt äkki pole ma suutnud kedagi kunagi tõeliselt armastada ning see valu hinges ja meeles pole muud kui mu oma ego, mis on haiget saanud. Kusjuures näib see teooria millegipärast praktikaga paika pidavat. Lihtne näide: ma olen üksi, minu peas keerlevad mälestused millestki ammusest ja ähmasest, ma unistan teatud ülevoolavast ning romaanilikult tunnetest rõkkavast armastusest ja selle reaalsest olemasolust. Olles koos T-ga, ütleb  ta midagi armast ning tagamõttelist, kihistan ma vastuseks , olles meelitatud komplimendist, kuid hing jääb kõigutamatult ükskõikseks. Kuidas on võimalik niimoodi üldse kedagi armastada? Mis on siis üldse tõsi siin maailmas? 

Y u no let me live normally ? 

Ma jätkan seda homme, sest ma suren kohe peavalu kätte, jälle. 

As random as it can be.

When my fingertips bleed.

Miks mulle meeldib muusika? Muusika on unustus. Muusika on minu salaaed. Mõtted sünnivad ja surevad. Mõistust ei ole kodus ja parem ongi. Vaikus on helidest kõige lummavam, sest siis kuuled sa iseennast. Ei, enda kuulamine (või ehk kuulmine) on vale. Sinu mõtted ei ole sina. See vaikus, milles sa end kuulata ei suuda, oled sina.

Need naljakad hetked, mil sa ei kuule enam muusikat, kui jada sõnu ja meloodiat ja helide rida, vaid sa tunned seda oma keha seest välja pulbitsemas ja sa näed seda oma suletud silmadega. See hetk, mil sa mõistad, et muusikat pole olemas, vaid see oled sina ise, peegeldamas maailma. Ning äkitsi on sul väga kerge olla.

Mina ei ole minu mõtted. Kas sellel blogil on mõtet? Jah, mõtted on, kuid need pole mina. Nad kontrollivad mind, kuid mitte sajaprotsendiliselt. Ma olen unustanud iseend ja lasknud neil võimust võtta. Ja ma tean seda. Aga nii on lihtsam.

You are stardust. 

/\

||

Credits to Oglaf

And yes, I am going to steal stuff from TEH INTERNETZ as long as I can.

And yes, I do like love songs.


Joy Division - Love Will Tears Us Apart


The Cure - Lovesong


Phil Phillips - Sea Of Love

And this shall be the most random post, EVERRR!