Millegipärast pole ma üldse tujus maailma ilus nägema, vähemalt hetkel mitte. FFFFUUU. Päriselt noh. Väljas on superluks-värvilised puulehed, mis lausa kutsuvad korjama. Ma sain endale väga hea lõputöö teema. Mu lähedased on minu jaoks olemas. Aga ikka... Eriti hulluks läks asi eelmisel reedel (?), kui televiisor kajastas järjekordset "kvaliteetsaadet" (no näete, millest ma räägin :D), Randevuu oli vist nimi. No ma ainult istusin telerikasti ees ning pildusin iroonilisi märkuseid saatejuhtide ning -osaliste pihta. Pagan võtaks, see oli IROONIA ja SARKASMI festival, suurejooneline pidustus, puudus vaid klaas haput punast veini ja asi oleks olnud perfektne. Haa, haaran siinsamas oma mõttelõngast kinni ja toon välja idee - hakata korraldama täpselt neid sama nimega üritusi, inimesed tulevad kokku, korjavad kõik oma negatiivsed killud kaasa ning hakkavad tulistama. Lõpuks, kui jaks otsa saab, võib koos natuke alkoholi tarbida ning tobedaid seltskonnamänge mängida, et pinged täielikult maha laadida.
Kusjuures on see isegi mulle enesele üllatuslik, kuivõrd võin ma asju vihata, isegi pimedalt vihata, ilma et ma teeks erilisi pingutusi selle nimel. Ma ei suuda hetkel endast, paadunud pessimistist ning alatasasest vingatsist, sellist käitumist oodata. Näed siis sügist! Aga ses suhtes peab tunnistama, et kõige selle maailma vihkamise taga ei ole ma tegelikult nartsissist - seda kohe päris ausalt tunnistades. Valetamata öeldes, koos teiste vihkamisega vihkan ma ka iseennast - rohkem kui ma enda fassaadile ilmselt tunnistada julgen.
Mingis osas on ka mu viha põhjustatud leinast - ühe väga väga väga kalli inimese kaotusest. Ilmselt kirjutan ma sellest siis, kui ma selleks valmis olen, aga mitte praegu. Ma ei suuda sellele veel mõelda, rääkimata siis sellest, et ma võiks seda kusagile blogisse avalikult riputada või sõpradele avalikustada.
Sa jääd alati mu mõtetesse ning elad mu südames edasi. Armastan :'(
Ahjaa, siis veel see (ma vist? pole sellest siia blogijunni kirjutanud), et T kustutanud kõik suhtluskanalid, mis tal minuga olid. Ma alguses ei pannud seda tähelegi, aga siis kui see mulle kohale jõudis olin ma hetkeks solvunud, järgmisel hetkel aga mõistsin teda päris hästi. Ma käitusin ikka faking halvasti. Ja nõme on veel see, et ma ei tunne ennast eriti halvasti ka sellepärast. Aga vice versa, ei saa öelda, et tema oleks ka tõesti süüst puhas. Õeh, tegelikult tulevad mul külmavärinad, kui ma sellele mõtlen. So brain, shut down.
Here, have some Adventure Time:
Ja ses suhtes... ma pakun muusikat ka nata:
Ja ses suhtes... this is pretty stupid :) aga naljakas, kui seda rohkem vaadata.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar