Y u no let me live normally ?

Viimasel ajal on mind painanud üks kinnisidee, üks mõttelõng, mida ma pelgan lahti harutada. Nagu ka eelmise postituse viimastelt ridadelt võib seda teemat aimata, siis nüüd olen vist valmis lahanguks. Sõna otses mõttes (peaaegu). Oh süda, süda, kui ma saaksin sind anatoomilis-morfoloogiliselt parandada, siis ma oleks seda juba teinud, aga sa pagan suudad mind aina rohkem mind segadusse viia, ilma et ma ise tahtlikult sulle alluks. Aga nüüd asja kallale. Tegelikult olen ma siin paaril viimasel päeval (ja ka ilmselgelt ööl) juurelnud armastuse kummalise käekäigu üle ning äkitsi avastasin ma uue vaatenurga kogu sellele tunnete virrvarrile. Nimelt äkki pole ma suutnud kedagi kunagi tõeliselt armastada ning see valu hinges ja meeles pole muud kui mu oma ego, mis on haiget saanud. Kusjuures näib see teooria millegipärast praktikaga paika pidavat. Lihtne näide: ma olen üksi, minu peas keerlevad mälestused millestki ammusest ja ähmasest, ma unistan teatud ülevoolavast ning romaanilikult tunnetest rõkkavast armastusest ja selle reaalsest olemasolust. Olles koos T-ga, ütleb  ta midagi armast ning tagamõttelist, kihistan ma vastuseks , olles meelitatud komplimendist, kuid hing jääb kõigutamatult ükskõikseks. Kuidas on võimalik niimoodi üldse kedagi armastada? Mis on siis üldse tõsi siin maailmas? 

Y u no let me live normally ? 

Ma jätkan seda homme, sest ma suren kohe peavalu kätte, jälle.