Nüüd ma mõtlen siin, et võiks pisut rääkida muusikast. Või pigem siis mina räägin ja teie loete, kui viitsimist on. Inimesed küsivad päris tihti small-talki käigus: "Mis muusikat sa kuulad?" No ja ma mõtlen veidi, pööritan silmi taeva poole ja mõtlen endamisi: "Goddamn, ma ei teagi nüüd..." Ega tegelikult ühest vastust vist anda ei saakski, sest muutlik nagu Eestimaa ilm on ka minu muusikamaitse. Eip, maitse on siiski vist üheülbaline - end õudusekski ning häbiks pean ütlema, et parim sõna, mis minu muusikalisi eelistusi kokku võtaks, oleks morbiidsõna HIPSTERLIK. Aga see on tõsi, sest ma kipun kritiseerima ning isegi... khm... mu lemmiksõna... vihkama... kõike, mis on liialt meinstriim või ninnu-nännu. Peaaegu võiks öelda, et kui ma juhtun nägema/kuulma kaht sõna - alternatiivne ja muusika - paaris, siis võib peaaegu kindel olla, et asi on minus huvi äratanud. Mitte et ma oleks kohutav fanaatik ning haaraksin endasse kõike, mida meedia ja internet mulle näkku karjuvad, päris kõike alternatiivset ma ka ei armasta ega kuula. Aga noh, mis siin pikalt heietada, ma viskan mõne juutuubi lingid selle kraami kohta, mis hetkel mu kõrvaklappidesse kõige enam jookseb.
Üllatavalt olen ma paar päeva taas vanadel radadel ekslemas olnud. Tundub, et ma olen ringiga tagasi raskema muusika poole jõudnud - ikka sinna kõige süngemasse ning tumedamasse doom metali paradiisi, kus naised on lumivalgete nägudega ja ronkmustade juustega, meesvokaalid kõlavad käredalt ning depressiivselt, kitarrikäigud õhkavad oma minoorsetest toonidest vaid kibestumust ning trummid kõlavad oi-oi kui aeglaselt ja summutatult. Jaa, doom metalil on alati koht minu piinatud südames, kus ta võib aeg-ajalt on surra - selleks et taas ärgata. Diip shit, I tell you.
Daylight Misery on lihtsalt nii f-ing depressiivne lugu, et for f-s sake, et selle looga tahaks lihtsalt terve päev masetseda - I luv it!
Well, nagu näha siis pole see just Evokeni oma lugu, vaid Iron Maideni kaverdamine, aga OH MAI GAAD, see aeglane kitarr ja veelgi venivam vokaal, ma lihtsalt armastan seda lugu!
Noh doomi klassikast ka midagi, ilmselt on see üks tuntumaid näiteid üldse. Hingematvalt raske õhustikuga lugu. Lihtsalt hämmastav.
Ja viimaseks kindlasti mu lemmikesitaja sellest hullumeelsest doomi-õudusunenäost. Parim tasakaal raskete (raskemad kui hommikune ärkamine või madalrõhkkond südatalvel) bassikäikude ning selge, ent tapvalt masendava meesvokaali vahel. Oh jummel, ärme parem sõnadest üldse räägi, tõesti, depressiivsemat lüürikat annab leida. My Dying Bride on uskumatu, uskumatult BRUTAL!
Kokkuvõte - iga end austav pessimist peaks leidma tee doom metalini. ;)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar