Damn.

Ma üllatusin eile päris palju. Ütleme siis nii, et sain isegi kerge kultuurišoki. Ya know, eks me oleme juba harjunud tänase ühiskonna otsekoheste ja mõnikord isegi šokeerivate tegude ning väljaütlemistega, kuid eilne ületas isegi minu, kes ma pole just vati sees elanud või koopasügavustes peitunud, eelarvamusi väljaskäimise seaduspärasuste kohta.
Ütleme nii, et kui sa oled naisisik ning satud ilma meesisikust kaaslaseta baaride ja pubide vahel ekslema, siis võid kindel, et varem või hiljem saad sa aeg-ajalt üpris kohatuid pakkumisi kõrvaliste meesisikute poolt. Üldiselt on need siiski suhteliselt vaoshoitud ja pealiskaudsed vihjed, mida saab vältida otsekoheste, ent mitte alati õelate naljadega. Võib öelda, et siiani pole need mind väga pöördesse ajanud. Kuid eile tundus see kõik mulle kuidagi nii banaalne ja isegi hämmastav, et ma lausa pidin sellest kirjutama. Nimelt sain ma eile õhtul kaks väga otsekohest pakkumist kahelt üsna erinevalt meesisikult, nii et isegi ei saaks lahterdada stereotüüpe ning nende käitumismalle. Ja nagu ma juba ütlesin, siis mind ei üllatanud, et inimesed otsivad väljas käies teisi inimesi erinevatel eesmärkidel, aga lihtsalt nende mõlema puhul tekkitas minus hämmingut see suhtumine, nii ükskõikne ja jõhkralt otsekohene - ei mingit small-talki, ei mingit  iba, ei mingit sõnade mängu, ei mingit keerutamist - VÕTA või JÄTA küsimus. Kas tõesti on elu nii kiire ja maailm nii nüristunud, et meil ei jää enam muud üle kui labased maha-ja-taha situatsioonid? Millest see tuleneb? Miks on meie ühiskond sellisesse punkti jõudnud? Keda selle süüdistada - meile eelnevat kuhjuvat tegude-sõnade koormat või kujundame meie ise sel hetkel oma ühiskonna? Ilmselt on selline kergelt enesepõletajalik suhtumine lihtsam väljapääs. Aga miks peaks alati kõik nii lihtne olema? Kas tõesti olen ma ainuke (varsti hakkab nii tunduma), kes ei taha minna seda lihtsamat teed mööda? Kui me kõik lõpuks käega lööksime, mis sellest maailmast siis välja tuleks. Ma pole mingi konservatiiv ega ka anarhist, ma leian, et elu võiks olla süntees isikuvabadusest koos teatava moraaliga. Ent mulle näib, et maailm ei oska enam niiviisi elada, tekib kaks äärmust: need, kellel on vaja kindlat raami ja reeglistiku, et elus püsida; ja need, kes ei suuda milleski enam väärtusi näha. Ning ma ei mõista enam, kas ma peaksin end suruma ühte või teise vormi, sest tundub, et proovides mõlemast parimat võtta, jään ma siiski üksi autsaideriks.
Aga noh, okei, ma tüdinesin sellest teemast. Kokkuvõte: olenemata kahtlastest juhtumistest ei kavatsegi ma väljaskäimist lõpetada, sest tegelikult see on osa meie elust, mis siis, et vahel üllatav, vahel kole ning mõnikord ka hästi ilus. Ning kes olen mina seda muutma. Pigem jälgin, vaatan, mõtlen (soovitatavalt oma peaga).