Ah, ma tahaks midagi natuke kirjutada, sest ma olin juba tubli ja ikka viskasin sellesse bloginärakasse tekste üles. Nüüd ma jälle ei tea, millest alustada. Aga võib-olla siiski tean...
Nagu te kõik juba kuulnud olete sellest super-erootilisest ning tapvalt seksikast "emme pornost", mis riiulitelt klassika ähvardab kukutada (viide). INDEED, ma räägin raamatust "Viiskümmend halli varjundit".
Oo, ma juba aiman mida te mõtlete:
1) nüüd ta lajatab ning taob seda raamatu põrguleekidesse põlema, milline jultumus, milline ignorantsus ja vanamoelisus.
VÕI
2) sadomasohhist hakkab kiitma mingit perversset seksijuttu, haiglane jutuke haiglastele inimestele peaks.
Kõigi lugejate kurvastuseks ei kavatse ma üldse midagi sellist teha. Esmalt sellepärast, et ma tõepoolest pole raamatut (veel) lugenud ning ei taha ette mingeid põhjapanevaid väiteid esitada. Teiseks - minus tekkis huvi hoopis selle raamatu ühiskondliku mõju ning tagasiside vastu. Päris tõsiselt kohe. Ma sattusin lugema Kaur Kenderi ülimalt iroonilist kokkuvõte-arvustust (viide) nii raamatu kui meie ühiskonna kohta ning peab mainima, et see mõjus mulle kui rusikas silmaauku. Ma pole eriline Kenderi fänn, tõttöelda olen ma ta teoseid vaid sirvinud, kuid nende ülbiklik stiil pole päris see, mis mulle peale läheks, ent tuleb tunnistada, et see tekst mulle meeldis. Minu meelest tabas ta täpselt naelapea pihta, kui kirjutas naistest ning nende ütlemistest/mõtlemistest, mis muidugi foorumi feministidest staarkommenteerijad kettasse ajas. Naljakas oli see, et tänu oma kommentaaride tõestasid need nais-indiviidid (mis ei näita loomulikult ühiskonna keskmist või normi), et Kenderil oli õigus. Saamata aru isegi sellest, et Kenderi tekst irooniline oli.
Ja tegelikult paneb mind imestama inimeste jäärapäisus või kinnisus (mul ei tule isegi praegu õiget sõna selle kirjeldamiseks meelde). Inimesed pahandavad ning vannuvad, et loe mitte iialgi seda raamatut. Minu arust on see rumalus. Isegi kui see on halb, siis halb peaks tundma, sest kui sa ei tea, mis on ääretult halb, siis kuidas sa üldse oskad hinnata, mis on hea? Selle järgi, mis teised ütlevad? Aga siin on ju kohe vastuolu... Selle järgi, et sa pead ennast piisavalt intelligentseks? Ilmselt ei rääkinud siin mitte sinu intelligentsus, vaid ego. Ma pooldan sünteesi - kuula, mis teised ütlevad ning vaata, mis su mõistus sulle ütleb. Üks ilma teiseta on juhm pimeduses koperdamine.
Tegelikult tahan ma selle pika soperdisega öelda seda, et olge kriitilised (ka enesekriitilised), ent lugege ikka raamatuid. Parem halb raamat kui halb telesaade.
Aga mina kavatsen seda raamatut kindlasti lugeda. Ehk ma siis kirjutan ka, mis ürgseid või vähem ürgseid tundeid see minus tekitas.
Seniks,
Teie 50 halli varjundit.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar