Ohne Dich

Mu hinges on ääretu ookean, lõputu veteväli, määratu mereavarus kurbust ning üksindust ning eales varem pole ma tundnud end nii ihuüksi ning õnnetuna. Kui vaikuse vaba ratsanik tuiskan ma inimtühjal kõnnumaal, saatjaks vaid külm karge tuuleiil. Selle otsatu kurbuse mere lained löövad mul üle pea kokku, tungivad mu ninna ja suhu, magus-soolane vesi kriibib mu kurgukaari ning ähvardab tappa viimsegi piisa eluarmulisest hapnikust - armastusest. See on nii lohutav ent raskemeelne lahkumine. Kuid elu on visa ning keeldub irdumast. Ta võitleb, piinleb, vaevleb agoonilistes heitlusspasmides veel ja veel - ainuke, kes tegelikult ja tõeliselt võitleb su edasise eksistentsi eest. Valu on vaid elu vaevukostev tuksatus enne lõppu, enne tõelist lahkumist, vabanemist.

Ma mäletan, kuidas me täpselt aasta tagasi Sinuga mäetipul vanal puust trepil istusime ning koiduvalguse esimesi kiiri jälgisime. Kui kaunis oli too roosatav kuldne taevaviir, mis helkles nii hellalt kui me tunded. Täna olen üksinda ehkki ma olen ümbritsetud kümnetest inimestest. Mu mõte on sinuga. Selles eelmises imelises pööripäevas, aasta kõige ilusamas ning maagilisemas hektes, mille öö on kõige pikem, kuid näib kestvat vaid ainsa silmapilgu.

Ma vaatan praegu Päikesesse ning ta söövitab ja põletab oma elujanu ning armastusega sügavale minu südamesse kare-kollaseid tuhme arme. Tema teab kõike.

Andesta, et ma seda kirjutan. Andesta, et ma ei suuda unustada. Andesta mulle mu nooruse rumalus ning naiivsus.

Andesta, sest rohkemat ma ei suuda ega või sinult paluda.


Ohne dich kann ich nicht sein
Ohne dich
Mit dir bin ich auch allein
Ohne dich.
Ohne dich zähle ich die Stunden
Ohne dich
Mit dir stehen die Sekunden
Lohnen nicht, ohne dich.