Ma kunagi oskasin kirjutada.

Ta tuli jälle. Harv külaline ilmutas end. Ta tuli jälle minu unenägudesse.

Armastasin teda, vist.

Ootasin teda. Ootasin ta sarkastilist häält, solvavat kõnet. Tahtsin näha tema tusast nägu, kus nii harva süttis rõõm. Soovisin kinni võtta tema jääkülmadest ning nurgelistest kätest. Oleksin sasinud käega läbi ta tumedate juuste. Oleksin olnud õnnelik. Ta pani minu südame lööma.

Kartsin teda. Kartsin ta ekstreemselt heitlikke tujusid. Ma ei tahtnud teda solvata, ega kuidagi vihastada, kuid siiski alati läks kõik vastupidi. Ma armastasin ja pelgasin ta käsi. Need tegid haiget.

Vihm peksis tihti vastu akent. Alati oli sügis. Aga mulle meeldis sügis, see oli minu valik.

Alguses oli ju tore: Tema oli tore, mina olin tore, kõik oli tore. Mina olin kõige toredam, ma olin alandlik. Tema oli ka hea. Ta ei tõstnud häält. Sosistas meelõhnalisi ridu ning lennutas need madalate pilvede alla. Ma kuulasin, kuidas nad uduna maa kohale hõljusid. Mulle meeldis too sügis. Asjad tundusid väga head, ehkki pakend polnud ilus. Sisu oli.

Keskel oli tema hea. Mina ei olnud. Tegelikult polnud ma kunagi hea, vähemalt nii ta ütles.

Lõpus oli valus. Temal ei olnud, minul oli. Sees kripeldas mingi asi. Petsin ennast. Tal sügelesid sõnad keelel. Ta sügas ning minu hingel oli valus. Siis sügelesid tal käed. Ta sügas ning mu põsk oli valus. Aga mulle meeldis valu, see oli minu valik.

Neelasin pisaraid.

Kõik oli läbi. Ma ei talunud valu piisavalt hästi. Ta ütles, et tegelikult teadis ta seda juba ammu. Ta lihtsalt ei tahtnud mulle öelda.

Ma olin närbunud. Sügis on ju ikkagi surmaaeg.

Ma istusin pimedas. Paikasin oma purunenud südant. Aega võttis, kuid asja sai.

Süda oli kinni lapitud, kuid umbrohi levitas ikka oma magusalt lehkavaid seemneid. Hakkasin rohima. Aega võttis, kuid asja sai. Armastus oli välja kitkutud.

Salaja, endalegi teadmata, olin jätnud ühe kuivanud seemne mulda. Ning just siis, kui olin unustamas sügist, tuli jälle tema. Kastis mu südant ning seeme tärkas. Selles seemnes oli viha.

Ta tuli jälle mu unenägudesse. Aga mina olin muutunud. Ta tahtis nüüd minu armastust. Kus ta enne oli? Ta jäi hiljaks. Mis välja juuritud, see enam kasvama ei lähe.

Kurat küll !

Aga ma ei anna enam alla, see on minu valik.

Sina ja sinu sügis ei tohi lämmatada minu hinge ja vabadust ja armastust !

Käi perse !*