Antisotsiaalne = mitteühiskondlik = ei taha kellegagi suhelda = MINA PRAEGU.
Jaaahh... Ma olen küll enamiku ajast selline kurja näoga eraklik päkapikk, kuid viimasel ajal hakkab mu inimestest irdumine juba imelikuks muutuma. Üleeile kirjutas G kirja. Ma ei vastanud. Eile helistas M. Ma ei võtnud ta kõnet vastu ega helistanud ka tagasi. Täna helistas K. Jälle sama lugu. Asi pole ajapuuduses ega mõnes muus segavas faktoris ning veelgi vähem selles, et ma neist kui sõpradest ei hooliks. Lihtsalt.. Ma ei tea... Ma ei taha rääkida, chit-chattida millestki vähetähtsast, ma ei taha olla sunnitud vastama tobedatele küsimustele nõmedate vastustega, kusjuures olenemata sellest, et ma räägin telefoniga, pean ma tegema siis totakat feiknaeratust ning tõstma oma hääletooni kõrgemale, et tunduda rõõmsameelsem, et vältida olukorda, kus keegi küsiks, mis mul viga on, ning siis jälle hakata midagi vussima ja seletama. Oeh, andke mulle andeks. Ma lihtsalt praegu ei taha.
Lisaks on mul tunne, et ma olen ülikoolis taandarenenud. For real. Ma ei oska enam eesti keele õigekirja, ma ei suuda ingliskeelseid tekstidest piisavalt kiiresti aru saada, ma olen igasuguste põnevate ja meeliköitvate maailmaasjade suhtes taunistunud, mul pole aega raamatuid lugeda, nohjaa matemaatikat pole ma kunagi osanud.
Now I'm suddenly sad for no apparent reason. This makes no sense.
creased comics - oh brad, I'd marry you :]
feel afraid comic - awwwww
Klassika, ooooojaaa - Dvorak
All that we see or seem, is but a dream within a dream. (E. A. Poe)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar