.ksaP

Ma olen meeldivalt üllatunud, kui mitte öelda šokeeritud, kui palju võib üks raamat minu mõtteid muuta. Ma ei tahaks avaldada selle raamatu autorit, sest siis tunneks ma end täpselt samasuguse kommertsliku kisakõrina, kes üritab lugejale mingit saasta pähe määrida. Üldiselt ma vihkan igasuguseid eneseabi-ninnunännu-raamatuid, nende tekst on õõvastavalt mage. Vabandust nüüd kõikide The Secreti fännide ees, aga ma pole enne jaburamat asja näinud. Okei, ma ei saa vaielda, et absoluutselt kõik selles raamatus oleks nonsess (positiivne mõtlemine jne on ju tore ja õige), aga see, kuidas seda saavutama peaks ei kannata minu meelest küll kriitikat. Võib olla häiriski mind fakt, et see raamat ei olnud kui eneseabiõpik, vaid saavutamise+ärakasutamise käsiraamat. Näide: Ma kujutan endale ette, et 5 aasta pärast olen ma rikas ja nii lähebki. Jah, ma pean selle nimel teatud samme tegema, kuid see minu jaoks tundub see kummaline nagu ka nende moto (Ask, Believe, Receive) - nagu kerjamine või mangumine koos pimeda usuga. Lisaks veel inimese vaimset ja füüsilist tervis puudutav pool oli ikka väääääääga kahtlane. Ma olen kindel, et väikesel grupil inimestel on teatud vaimsed häired, mis panevad neid endale igasugu haiguseid külge mõtlema, kuid sorry, kui minul on migreenihoog ja ma mõnusalt oma punase plastmasskausi kohal ropsin, siis ei kaota küll mingi posiitiivne mõtlemine peavalu.

Aga olgu... Ma olen juba oma jutuga asjast liiga kaugele triivinud. Tegelikult tahtsin ma ühest teisest asjast rääkida. Nimelt on H paar korda andnud mulle lugeda ühe filosoofi teoseid (või no õigemini tema loengute põhjal kirjutatud). Peale selle esimese raamatu lugemist oli ma ikka suhteliselt skeptiline (nagu Koit Pikaro selgeltnägijate saates :D), mulle ei meeldinud kõik tema seisukohad ning üleüldse tundus mulle, et seal korrati liiga palju üht ja sama teksti üle. Nüüd paar nädalat tagasi teist raamatut sirvides olin ma väga (meeldivalt?) üllatunud. Miks? Nimelt tabas mind äratundmismoment. Ma olin ise oma väikese piiratud mõistuse ja südamega arutanud nende samad asjade üle, jõudnud luua sarnaseid ühenduslülisid, näha midagi samamoodi, kuid seda kõike justkui läbi paksu udu või pilkases pimeduse kompides. Ma tajusin ja tundsin ning nüüd keegi laotas selle mulle jalge ette. Kuigi peab mainima, et selline "iseenda hinge vaatamine" on päris valus. Sa ei loe neid ridu "saamise" tundega, pigem on raamat pelgalt peegel iseenda nägemiseks. Mis sulle sealt vastu vaatab, on sinu enda teha (näha).

Kusjuures ma tahaksin ära tuua ühe näite, mis mulle meeldib. 07.08.2010 kirjutasin ma (ma olin siis veel tekstide osas loominguline): Kas inimene, kes armastab üksindust, võib karta üksildust?

Nüüd ma siis sain kinnitust oma mõttele. Lühidalt öeldes arvas see filosoof, et neid kaht mõistet kasutatakse liiga tihti sünonüümidena. Üksildus on kurb nähtus ning üksildane inimene ei suuda mitte kunagi teistele midagi pakkuda, ta vaid klammerdub, teeskleb ja võtab, kuna ta usub, et vaid nii on tal võimalik saada täi(us)elikuks. Üksindus on positiivne. Üksindust tuleb ostata nautida, sest üksindus lubab inimesel olla ise oma mõtetega muutuda terviklikuks, lubab endast teistele midagi jagada. Üksindus tähendab olemist sina ise, ilma pidevalt ekslemata ja otsimata.

Ma ei ütle, et ma kõike seda puhta kulla võtaksin ja usuksin, lisaks ei pea ma mingite õpetuste eest tasu võtmist õigeks, kuid teatud mõtete suhtes tajusin ma elul-olul uut vaatenurka.

Ok, ma kirjutaks veel, aga kell on 3.48 ja ma olen niiiiii väsinud.

Päikest ja muud paska, sest nii on maailm tasakaalus. Peaacceeeee!