psk.doc

Tahaks hirmsasti millestki diibist kirjutada, aga mõteterägastik näib olevat läbitungimatult tihe, nii et ükski mõttelõng end eriti kinni püüda ei luba. Ma tunnen nagu südames ja ehk ka peas oleks mingi lugu rääkida, aga no ei ole neid sõnu, millest sisukaid lauseid kokku panna. Ning kui leiangi õigeid sõnu, kaob meelest mõte. Tahaks nagu küüntega natuke hingesopis kraapida. Ehk koputada isegi südametunnistusele õlale (või südamele), et kuule, mees, sul oli midagi öelda. Aga tegelikult võib kolkida ja kopsida palju jaksad, kuid kui keegi (või miski) ei vasta, siis pole vist ka eriti midagi teha.

Selle asemele panen ma siia (kuna ma olen väga visuaalses tuju) kronoloogilise kogumiku. Tadaa!