Why can't I cross this river?

Mõnikord ma kadestan teisi. Oh, mis ma nüüd valetan, ma kadestan inimesi igapäevaselt. Aga erinevatel põhjustel.

Täna ma tunnen sügavat nukrust ning vaikivat kadedust inimeste üle, kes on endas leidnud usu. Päris tõsiselt kohe. Naerge, puhuge turtsatades õhku ninasõõrmetest välja või minge järgmisele leheküljele, aga see on tõsi.  Ma tajun, olles pidevalt ümbritsetud inimestest, kes mulle meeldivad ning ka nendest, keda ma ei soovi näha, mingit ääretut üksindust, mingit läbimatut membraani või seina, mida pole võimalik ületada. Sõna ja teod lähevad sealt läbi, kuid energia või vaim takerdub ning põrkub tagasi. Iga põrkega kaotab ta killukese oma energiast, see neeldub, kaob, või ehk ei kao – nagu füüsikud ütlevad – muundub teise vormi. Me kõnnime, kilekotid peas – jah, näeme ja teeme, kuid see täidab vaid seda kilekotti õhuga: hetkeks näib suurena, lausa miskina, ent siis vaob igavikku. Ma ei taha seda kilekotti, tänan väga, ma tahan õhku ja vabadust, mitte kopitanud kilekotiaurusid. Laske mind välja, palun laske mind vabaks! Ärge toppige seda mulle pähe, mida te teete, ma ju lämbun. Ma lämbun iseenda kätte. Ma ise hingan ära oma hapniku, kuid keegi teine seda ei näe. Ent nad ei näe ka oma lämbumist.

Inimesed, kes on leidnud endas usu... Nad pole kunagi üksi. Isegi siis, kui see tobe kilekott pitsitab hullemini kui kunagi varem, pole nad üksi, neil on miski, mille nimel edasi minna – sest pole vahet, kas asi läheb paremaks või hullemaks või ehk tuleb hoopis lõpp – nad usuvad, et peale lõppu asjad muutuvad, et vahet pole, mis hetkel toimub, see pole igavene ning kusagil on lunastus. Ja ma kõnnin oma koormaga, rooman nagu kõik teised, ent ilma usuta, ilma sihita, vaid ängiga, ehkki ma olen juba täiesti vastu maad lükatud, suudab mu mõistus mind veelgi madalamaks suruda. Tähtis polegi, kas reaalselt lunastust on olemas – nad pole üksi oma ängistusega, neil on usku lunastusse ning sellest hingele piisab. 

Nature, nurture, heaven and home

Sum of all and by them driven

To conquer every mountain shown

But have never crossed the river

Braved the forest braved the stone

Braved the icy winds and fire

Braved and beat them on my own

Yet I'm helpless by the river

Angel, angel what have I done?

I've faced the quakes the wind, the fire

I've conquered country, crown, and throne

Why can't I cross this river?

Pay no mind to the battles you've won

It'll take a lot more than rage and muscle

Open your heart and hands my son

Or you'll never make it over the river

It'll take a lot more that words and guns

A whole lot more than riches and muscle

The hands of the many must join as one

And together we'll cross the river

Lõustaraamatu inspiratsioon

Tänase päeva mõte lõustaraamatust:

Armastus on nagu lõke - paned paar keppi ja põleb jälle edasi. 

doom metal, sitaks brutal

Today has been an ordinary day, my fellow readers. Põhimõtteliselt pole mul eriti millestki kirjutada, aga no millal see mind takistanud on.

Nüüd ma mõtlen siin, et võiks pisut rääkida muusikast. Või pigem siis mina räägin ja teie loete, kui viitsimist on. Inimesed küsivad päris tihti small-talki käigus: "Mis muusikat sa kuulad?" No ja ma mõtlen veidi, pööritan silmi taeva poole ja mõtlen endamisi: "Goddamn, ma ei teagi nüüd..." Ega tegelikult ühest vastust vist anda ei saakski, sest muutlik nagu Eestimaa ilm on ka minu muusikamaitse. Eip, maitse on siiski vist üheülbaline - end õudusekski ning häbiks pean ütlema, et parim sõna, mis minu muusikalisi eelistusi kokku võtaks, oleks morbiidsõna HIPSTERLIK. Aga see on tõsi, sest ma kipun kritiseerima ning isegi... khm... mu lemmiksõna... vihkama... kõike, mis on liialt meinstriim või ninnu-nännu. Peaaegu võiks öelda, et kui ma juhtun nägema/kuulma kaht sõna - alternatiivne ja muusika - paaris, siis võib peaaegu kindel olla, et asi on minus huvi äratanud. Mitte et ma oleks kohutav fanaatik ning haaraksin endasse kõike, mida meedia ja internet mulle näkku karjuvad, päris kõike alternatiivset ma ka ei armasta ega kuula. Aga noh, mis siin pikalt heietada, ma viskan mõne juutuubi lingid selle kraami kohta, mis hetkel mu kõrvaklappidesse kõige enam jookseb.

Üllatavalt olen ma paar päeva taas vanadel radadel ekslemas olnud. Tundub, et ma olen ringiga tagasi raskema muusika poole jõudnud - ikka sinna kõige süngemasse ning tumedamasse doom metali paradiisi, kus naised on lumivalgete nägudega ja ronkmustade juustega, meesvokaalid kõlavad käredalt ning depressiivselt, kitarrikäigud õhkavad oma minoorsetest toonidest vaid kibestumust ning trummid kõlavad oi-oi kui aeglaselt ja summutatult. Jaa, doom metalil on alati koht minu piinatud südames, kus ta võib aeg-ajalt on surra - selleks et taas ärgata. Diip shit, I tell you. 

Daylight Misery on lihtsalt nii f-ing depressiivne lugu, et for f-s sake, et selle looga tahaks lihtsalt terve päev masetseda - I luv it! 

Well, nagu näha siis pole see just Evokeni oma lugu, vaid Iron Maideni kaverdamine, aga OH MAI GAAD, see aeglane kitarr ja veelgi venivam vokaal, ma lihtsalt armastan seda lugu! 

Noh doomi klassikast ka midagi, ilmselt on see üks tuntumaid näiteid üldse. Hingematvalt raske õhustikuga lugu. Lihtsalt hämmastav. 

Ja viimaseks kindlasti mu lemmikesitaja sellest hullumeelsest doomi-õudusunenäost. Parim tasakaal raskete (raskemad kui hommikune ärkamine või madalrõhkkond südatalvel) bassikäikude ning selge, ent tapvalt masendava meesvokaali vahel. Oh jummel, ärme parem sõnadest üldse räägi, tõesti, depressiivsemat lüürikat annab leida. My Dying Bride on uskumatu, uskumatult BRUTAL!

Kokkuvõte - iga end austav pessimist peaks leidma tee doom metalini. ;)