Tuul lõhestab sõõrmete rebenevaid veene
Päike kuivatab kärbuvaid kopsualveoole
Ajukäärdude vahel tige elu tungleb
Muldki tungib sisse silmist, kõrvust
Vaid kõdu, vaid mäda
Loodus matab mu hinge
Tund-tunnilt võtab tükkideks
Päev-päevalt vajutab maasse
Peidab viimseid jäänuseid
Sest mullast olen ma võetud
ja mullaks pean ma saama
Ei mäda, ei kõdu, vaid viljakus
Ma pean neid pilte siia kogu aeg toppima, muidu oleks nii üksluine, eks.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar