Olen kuri. Ma ei vaja mitte kedagi, ega taha mitte kedagi. Lihtsalt jätke mind ometi rahule.
Ma olen nii väsinud oma tuju muutustest. Miks ei võiks kogu aeg olla ühte moodi keskpärane meeleolu nagu enamusel? Ei, ikka üles ja alla, alla ja üles. Üks hetk rabab mind säärane õnnetunne, justkui oleksin millegi erakordse osaliseks saanud. Teinekord (nagu ka praegu) istun, vingus nägu peas, ei sobi üks ega teine. Kõik halb, halb, halb. Miski ei näi õnnestuvat. Oäähh.
Mida ma vajan, on täielik vaikus ja puhkus.
Mida ma tahan... Tahan üksindust. Tahaks üksikule saarele sõita, elada ilma kommunikatsiooni ja elektrita. Siis saaksin ma mõelda. Millele... Seda ma ei tea.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar